See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2017) |
Tarmo Pihlap | |
---|---|
Tarmo Pihlap 1988. aastal | |
Sündinud | 21. aprill 1952 |
Surnud | 3. august 1999 |
Tarmo Pihlap (21. aprill 1952 – 3. august 1999) oli eesti poplaulja.
Tarmo Pihlap õppis Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis viiulit. Tema õpetaja oli Mart-Olav Nikluse ema Elfriede Niklus, kes iseloomustas oma õpilast kui "last, kelle sõrmedes hiilgab kuld". Pärast seda, kui Pihlap oli kooli kehalise kasvatuse tunnis kaugust hüpates murdnud käeluu, pidi ta viiuliõpingutest loobuma, kuna parem käsi paindunud enam piisavalt. Ta õppis aastatel 1970–1972 Tallinna Muusikakoolis löökpille. 1986. aastal lõpetas ta kooli poplauljana. Samal aastal asus ta õppima klassikalist laulu Tallinna Konservatooriumis, ent lahkus sealt enne esimese semestri lõppu.
Huvi laulmise ja kitarrimängu vastu tekkis Tarmol ansambli The Beatles muusikat kuulates. Ta mängis pikemat aega ansamblites Varjud, Jüngrid, Melodica, Vana Toomas, Fix, Palderjan. 1980. aastate lõpul musitseeris ta lühikest aega ansamblis Kodurand. Muusikutest kolleegide hinnangul oli Tarmo Pihlap Eesti parim joodeldaja. Ta laulis 1987.–1991. aasta laulva revolutsiooni ühe tunnuslaulu "Ärgake, Baltimaad" salvestises eestikeelset osa. Vajadusel laulis Pihlap ka tausta. Aeg-ajalt juhtis ta muusikateemalisi raadio- ja telesaateid, näiteks ETV saatesarja "Tarmo album" (1993–1995, vähemalt 34 saadet). Tuntud lauljatest olid tema eeskujud sõber Artur Rinne (Pihlapit on nimetatud Artur Rinne mantlipärijaks) ja Tom Jones, samuti meeldis talle Voldemar Kuslap.
Tarmo Pihlap põdes diabeeti ning suri 3. augustil 1999 kell 8:25 Mustamäe haiglas diabeetilise ketoatsidoosi tagajärjel, kuna oli magama jäämise tõttu unustanud insuliinisüsti teha.[1]
Abielust Evi Pihlapiga (neiupõlvenimega Kull) sündis kaks last, tütred Carolin ja Mariann; abikaasa õde on Elle Kull. Tarmo Pihlapi vend on Priit Pihlap. Tarmo Pihlapi viimane elukaaslane oli Kaja Aaliste.
Kulliga abiellus Pihlap 19. juulil 1976. Nad olid tutvunud umbes viis aastat varem. Evi sõnul läksid nad lahku Tarmo alkoholiga liialdamise tõttu. Pärast lahkuminekut kolis Tarmo Faehlmanni tänavalt ära. Nad jäid aga Eviga elu lõpuni headeks sõpradeks, kohtudes viimast korda 1999. aasta suvel Evi kodus. Kaks päeva enne Tarmo surma, 1. augustil 1999 rääkisid nad Eviga viimast korda telefonis, Evile jäi kahtlane tunne, ning õhtul enne Tarmo surma helistas ta Tarmo emale, paludes tal teda vaatama minna.[2]
Oma surma ajal elas Tarmo Ilmarise tänaval.[1]
Tarmole meeldis selle üle, et teda sõjaväkke ei võetud, nalja visata, öeldes, et ta ei saanud parema käe piiratud tõusmise tõttu ohvitseridele kulpi lüüa.
Tarmole meeldis elada maal ja käia kalastamas. Evi sõnul polnud Tarmo kunagi uhke, edev, naistemees ega käitunud kuulsusena. Tarmo imetles lauljaid, keda pidas endast paremaks ning hindas klassikalist lauluharidust ja selle omandanud lauljaid.