Aimo Aaltonen
Aimo Anshelm Aaltonen (10. detsember 1906 Pargas – 21. september 1987 Helsingi) oli Soome poliitik.
Ta oli Soome Kommunistliku Partei esimees 1944–1945 ja 1948–1966 ning Eduskunna liige Soome Rahva Demokraatliku Liidu poolt 1945–1962. Aastatel 1944–1967 oli ta Soome Kommunistliku Partei Keskkomitee ning Keskkomitee Poliitbüroo (1951. aastani Täitevkomitee Poliitbüroo) liige.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aimo Aaltonen oli elukutselt puusepp, nagu tema isagi. 1920. aastatel teenis ta elatist Parkase ümbruses ka müürsepana, vabrikutes ja taludes.
Aastal 1927 astus ta Soome Kommunistlikku Parteisse. Aastal 1930 läks noor algharidusega kommunist õppima Leningradi J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikku Ülikooli. Ta täiendas end 1930–1934 Moskvas Rahvusvahelises Leninlikus Koolis.
Varsti pärast Soome naasmist Aaltonen arreteeriti, mille järel ta viibis 1935–1944 poliitvangina vangistuses. Arvo Tuominen ütles oma viimaseks jäänud intervjuus, et Aaltonen vabastati viimasena; Otto Wille Kuusinen oleks ta heameelega vangi jätnud ja sellepärast aeglustas tema vabastamist nii palju kui võimalik, sest oli Aaltonenist kui poliitikust väga halval arvamusel.
Pärast Jätkusõja lõppu Aaltonen vabastati ja ta valiti legaliseeritud Soome Kommunistliku Partei esimeheks ning selle häälekandja Kommunisti peatoimetajaks. Ent juba järgmisel aastal siirdus ta Valpo ülema asetäitjaks. Aastal 1945 valiti ta Turu lääni lõunavalimisringkonnast Eduskunda. Aastatel 1947–1948 töötas Aaltonen Soome siseministeeriumi järelevalveosakonna ülemana. Seejärel naasis ta Soome Kommunistliku Partei esimeheks.
Arvo Tuominen kirjutab oma teoses "Kremlin kellot", et Aaltonen sobis nii oma iseloomu kui ka hariduse poolest paremini Valpo ülemaks kui partei esimeheks. Samas ütleb ta, et Rahvusvahelise Leninliku Kooli soome sektsiooni juhataja Yrjö Sirola andis Aaltonenile, nagu ka suuremale osale teistelegi hilisematele Soome juhtkommunistidele, väga halva lõputunnistuse.
1956. aasta presidendivalimistel valiti Aaltonen presidendi valijameheks; Urho Kekkonen valiti presidendiks ühehäälelise enamusega. Teises valimisvoorus hülgasid sotsiaaldemokraadid oma kandidaadi; Aaltonen pidi valima kahe oma vihamehe vahel ning leidis, et Kekkonen on tema jaoks parem valik. Aaltoneni säilinud kõnedest ja ajaleheartiklitest on näha, et ta kandis sotsiaaldemokraat Karl-August Fagerholmi vastu viha. Aaltonen oli presidendi valijamees ka 1950 ja 1962.
Kui president Kekkonen 1961 Eduskunna laiali saatis ja määras uued valimised, kandis ta ühtlasi hoolt selle eest, et Aaltonen, keda ta sügavalt põlgaks, ei saaks isegi mitte kandideerida. Aaltonen ei nõustunud partei esimehe kohast loobuma. See tõi kaasa riiu kommunistliku partei ja Soome Rahva Demokraatliku Liidu vahel.
Aaltoneni arhiiv, eriti tema päevikud ja kirjad, näitavad, kuidas partei esimehe ja realiikmete suhted läksid üha pingelisemaks, sest süvenesid lahkhelid partei joone küsimuses. Eriti Aarne Saarinen, kes Aaltoneni 1966 partei esimehe kohalt välja vahetas, ärritus Aaltoneni meetodite üle üha enam.
Aaltoneni omavoli muutus aina tõsisemaks, tipnedes septembris 1965 Armas Äikiä matustel. Arvo Tuomineni sõnul keeldus Nõukogude Liidu suursaadik matustele tulemast ega lubanud sinna oma alluvaidki, kuid Aaltonen tõi omavoliliselt kohale oma parteile kuuluva Nõukogude Liidu lipu. Partei realiikmed vihastasid selle peale, et Aaltonen lubas Kommunisti peatoimetajal Inkeri Lehtinenil avaldada 6. detsembril 1965 ilmunud numbris sellest sündmusest liialdava artikli "Koko kansanvaltainen Suomi oli saattamassa suurta johtajaansa" ("Kogu demokraatlik Soome oli oma suurt juhti ära saatmas"), kuigi peale koori ja orkestri oli kohal ainult tosinkond inimest.
Soome Kommunistliku Partei 14. kongressil Turus suvel 1966 tagandati Aaltonen partei esimehe kohalt. Aaltonen võttis seda ränga isikliku solvanguna. Ta jäi edasi partei keskkomiteesse, kus temast sai opositsiooni tippfiguur, kes oma kuulsas kõnes nägi partei lippu "siginenud lutikaid". 1970. aastatel oli ta opositsiooni hall kardinal. [1]
Aaltoneni ideoloogia oli rangelt dogmaatiliselt tõlgendatud marksism-leninism. Mõnikord kritiseeris ta Nõukogude seltsimeeste "lausa absurdseid nõudmisi". Aastani 1953 oli tema kabinetis Lavrenti Beria portree. Nikita Hruštšovi kõnet Stalini kohta (1956) ei pidanud ta tähtsaks.
Aaltoni iseloomu on nimetatud umbusklikuks ja konspiratiivseks.
Aaltoneni matusetalitus toimus Helsingis ainult omaste juuresolekul. Urn tema tuhaga maeti Malmi kalmistule kommunistide juhtkonna ühishauda.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1946 abiellus ta Vieno Ristelliga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Veli-Pekka Leppänen. Kivääri vai äänestyslippu, Edita 1999, lk 150, 152.