Alessandro Specchi
Alessandro Specchi (1666 või 1668 Rooma - 16. november 1729 Rooma) on Itaalia graafik, arhitekt ja linnaplaneerija.[1] Tema varase elu ja lapsepõlve kohta puuduvad andmed.[2] Tema loomingut iseloomustab itaalia barokk.[3]
Varajane kunst
[muuda | muuda lähteteksti]
Teadaolevalt omandas ta arhitektuurialased teadmised Carlo Fontana juhendamisel, kes oli silmapaistev barokiajastu arhitekt. Õpingud toimusid Fontana stuudios Roomas, mis oli tol ajal oluline keskus arhitektuurialaseks väljaõppeks ja loominguliseks tegevuseks.[4] Carlo Fontana asus alates 1653. aastast elama ja tegutsema Roomas, olles varem seotud Milano linnaga. Tema Roomas asunud stuudio kujunes barokiaegse arhitektuuri oluliseks keskuseks, kus õppisid mitmed silmapaistvad arhitektid, sealhulgas Alessandro Specchi, Matteo Sassi, Filippo Juvarra, Niccolò Michetti ja mitmed teised.[5] Alessandro Specchit võib pidada üheks Carlo Fontana silmapaistvamaks õpilaseks. Alates 1684. aastast alustas noor graafik gravüüride loomist Carlo Fontana ateljees. Kuigi tema kogemused olid sel ajal piiratud, pakkus Fontana stuudio noorele kunstnikule võimalust oma oskusi arendada. Alessandro oli sel ajal 16 aastat vana[4], aga ta oli Carlo Fontana poolt kõrgelt hinnatud. Seda tõestab see, et Fontana kujundas 1697. aastal Peetri kiriku ristimisvaagenat Specchi gravüüri põhjal. Ristimisvaagen oli tellitud paavst Alexander III poolt kahe arhitektori jaoks - Fontana ja Maratt. Lõplik disain, mille töötasid välja Fontana ja Alessandro Specchi, osutus paavstile sobivamaks ning pälvis tema heakskiidu.[5] Specchi aitas ka oma kuulsat õpetajat Rooma Püha Fabiani kabeli ehitamisel, mis oli valmis 1706. aastal.[4]
Loomingu areng
[muuda | muuda lähteteksti]1708. aastal suri Specchi õpetaja ja arhitekt Carlo Fontana. Alessandro otsustas oma loomingut jätkata koos teiste õpilastega jätkata.[5] Samuti soovis ta oma oskusi täiendada, et oma arhitekti karjääri edendada. Aastal 1711 astus ta Accademia si S. Luca[4], kuid tema õpingud akadeemias ei kestnud kaua. Kaheksa aastat pärast ehk 1719. aastal heiti ta akadeemiast välja vaidluse uue põhikirja üle pärast.[3] Täpselt aasta pärast väljaviskamist ja üheksa aastat pärast vastuvõtmist ehk 1720. õnnestus Specсhiel kooli naasta. Ta võeti akadeemiasse tagasi ja ta jätkas oma õpinguid.[4]
Suurimad tööd
[muuda | muuda lähteteksti]Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]
Specchi elu ja looming arenesid väga kiiresti. Lisaks koostööle Carlo Fontanaga hakkas ta ka muid tellimusi saama. See juhtus pärast seda, kui ta liitus kogudusega Virtuosi al Pantheon 1702. aastal.[4] See kogudus näitas talle uusi valdkondi ja võimalusi, mida saaks rakendada oma kunstivaldkonnas ehk siis arhitektuuris.[3] Juba järgmisel, 1703. aastal, aastal oli Specchi Tribunale delle Strade arhitekt ehk teede arhitekt. Pärast sellist projekti sai noor ja arenev arhitekt paavst Clemens XI poolt tellimuse. Tema soovi järgi oli vaja Porto di Ripetta projekteerida, mis oli valmis juba 1704. aasta mai kuus.[4] Mõned allikad annavad teavet, et Specchi alustas kai kallal tööd umbes aastatel 1703–1704 ja lõpetas selle aastatel 1705–1706.[3] Kai asus Tiberi jõe ääres, mis voolab läbi Rooma linna kesklinna. Kail oli suur tähtsus, sest teenis viljakat jõe ülemjooksu. Linn varustati puidu, teravilja jne. Huvitav fakt on see, et töö materjaliks oli Colosseumi kivi, mis maavärina tõttu kokku kukkunud. Kai hävis 19. sajandi lõpus, kuid seda projekti peetakse Alessandro Specchi suurimaks projektiks ja parimaks teoseks.[4]
Alessandro Specchi üks suurimaid teoseid on ka Rooma Panteoni peaaltar. Noor arhitekt ise kavandas ja ehitas Panteoni altari juba 1715. aastal ümber. Rooma Panteoni ehitati veel keskajal, umbes 15. sajandil. Peaaltari ümber ehitamine oli tellitud paavst Clemens XI poolt, aga selle pühitses aga juba kümme aastat hiljem ehk 1725. aastal sisse teine paavst Benedictus XIII. Specchi kasutas Panteoni peaaltari ehitamisel marmorit ja altarit ümbritsevad sambad. Arhitekt ise eemaldas palju elemente nagu Neitsi Maarja taevaminemise majoolika reljeef, mis pärineb 15. sajandist. Keskajast jäi alles vaid Neitsi Maarja kujutis, mida kujutati plaadil.[6]
Panteoni peaaltari ümber ehitamine algas 20. sajandil ehk fašistide ajal Itaalias. Alessandro Specchi algupärasest loomingust pole tänapäeval säilinud jälgi, välja arvatud altari kavandi joonis, mis on ainus teave tema teose kohta.[6]
Gravüürid
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Alessandro Specchi gravüürid olid kõrgelt hinnatud. Alates 1687. aastast (mõnes allikas aastast 1684) hakkas ta juba Carlo Fontana ateljees õppides varustama oma gravüüre. 1694. aastal avaldas graafik ise mõned gravüüre oma väljaande “II Tempio Vaticano e sua origine” jaoks.[3] Giovanni Giacomo de' Rossi ja tema poeg Domenico de’ Rossi olid Alessandro Specchi kui graafikust väga huvitatud. Just nemad hakkasid avaldama noore graafiku töid aastatel 1684–1721. Näiteks avaldati Quarto libro del nuovo teatro di palazzi di Roma teoses 52 Specchi gravüüri. Tänapäeval hoitakse Rooma Calcografia Nazionale instituudist noore arhitekti originaalseid gravüüre. Domenico de Rossi avaldas 18. sajandi esimesel poolel ka Rooma linna arhitektuurse plaani. Ta koostas selle Alessandro Specchi loodud gravüüridest. Kokku kasutas ta koguni 286 gravüüri. Tema töö kandis nime "Studio d’architettura civile”.[4] See raamat ilmus Alessandro Specchi enda kulul. See teos koosnes kolmest köitest ja seda peeti nii Specchi kui ka de Rossi noorema üheks suurimaks teoseks. Raamatus teksti ei olnud, lehtedel olid ainult arhitekti graveeringutega pildid. See raamat on Specchi karjääri suurim allikas, kuna täna sellele saab tema loomingut uurida.[2]
Roll kunstiajaloos
[muuda | muuda lähteteksti]Alessandro Specchi oli oma elu ja karjääri jooksul mitme suure illustreeritud raamatu autor. Näiteks avaldas ta raamatud Colosseumist ja Püha Peetri basiilikast, mis kuulusid tema suurimate tööde hulka. Oma raamatutes avaldas ta nii oma töid kui ka teiste suurte arhitektide gravüüre, näiteks Carlo Fontana töödest. Specchi raamatud said oluliseks allikaks itaalia baroki uurimisel, eriti Roomas. Ehkki Alessandro Specchi surmast möödus juba aega, ilmusid tema varem avaldamata gravüürid alles pärast tema surma. 1739. aastal toimetati trükki tema teosed, sealhulgas raamat "Quinto Libro", mis tutvustas tema loomingut laiemale publikule.. Hiljem jagati see väiksemateks osadeks "Primo" ja "Secondo Libro", mida praegu võib leida Calcografiast Roomas.[2]
Elu lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Itaalia arhitekti surma kohta on vähe usaldusväärset teavet. 1725. aastal koges ta tõsist ebaõnnestumist, mis mõjutas tema tervist. Sel aastal lõpetas S. Paolo fuori le Mura basiilika sammaskoda ja see kukkus kokku. Selle töö tegi juba Antonio Canevari ümber. Tõsise haiguse tõttu oli Alessandro Specchi sunnitud müüma osa oma projektidest Filippo Raguzzinile. 1729. aastal, pärast pikka vaevust, lahkus ta elu teatavast etapis, jättes oma panuse arhitektuuri ja kunstiloome ajaloosse..[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Saur, K. G. (2009). Allgemeines Künstlerlexikon. Bio-bibliographischer Index A-Z 2., erweiterte und aktualisierte Ausgabe (saksa) (11 trükk). München: Leipzig. Lk 362.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ashby, Thomas (12. jaanuar 1927). "ALESSANDRO SPECCHI: Illustrated". Liverpool University Press. Lk 237. Vaadatud 17. november 2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 de Gruyter, Walter (2019). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völker (saksa) (105 trükk). Berlin: CIHA. Lk 216-217.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Turner, Jane (1996). The Dictionary of Art (inglise) (29 trükk). New York: Oxford University Press. Lk 373-374.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Saur, K. G. (2004). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völder (saksa) (42 trükk). München: Leipzig. Lk 139, 141.
- ↑ 6,0 6,1 Marder, Tod A. (jaanuar 1980). "Specchi's High Altar for the Pantheon and the Statues by Cametti and Moderati". JSTOR. Lk 30-31. Vaadatud 18. november 2024.