Aléxandros Mavrokordátos
| Aléxandros Mavrokordátos | |
|---|---|
| President | |
|
Ametiaeg 13. jaanuar 1822 – 10. mai 1823 | |
| Järgnev | Pétros Mavromichális |
| Kreeka peaminister (1. kord) | |
|
Ametiaeg 24. oktoober 1833 – 12. juuni 1834 | |
| Eelnev | Spyrídon Trikoúpis |
| Järgnev | Ioánnis Koléttis |
| Kreeka peaminister (2. kord) | |
|
Ametiaeg 6. juuli 1841 – 22. august 1841 | |
| Eelnev | Otto I |
| Järgnev | Otto I |
| Kreeka peaminister (3. kord) | |
|
Ametiaeg 11. aprill 1844 – 18. august 1844 | |
| Eelnev | Konstantínos Kanáris |
| Järgnev | Ioánnis Koléttis |
| Kreeka peaminister (4. kord) | |
|
Ametiaeg 29. juuli 1854 – 11. oktoober 1855 | |
| Eelnev | Konstantínos Kanáris |
| Järgnev | Dimítrios Voúlgaris |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
11. veebruar 1791 Kostantiniyye |
| Surmaaeg |
18. august 1865 Aígina |
| Erakond | Inglise partei |
Aléxandros Mavrokordátos (Αλέξανδρος Μαυροκορδάτος; 11. veebruar 1791 Kostantiniyye – 18. august 1865 Aígina) oli Kreeka riigimees.
Ta põlvnes Kostantiniyye Feneri piirkonnast pärit Mavrocordatose perekonnast. Tegemist oli ühe sealse selle aja suurema kreeklastega asustatud kvartaliga. Tema abikaasa oli Katerina Bals.
1812. aastal asus ta oma onu, Valahhia hospodari Jean Georges Caradja õukonda, kellega koos viibis ka eksiilis Austrias ja Itaalias (1818), kus ta õppis Padova Ülikoolis. Ta oli Kreekas Ottomani impeeriumi võimu kukutamise eesmärgil asutatud salaseltsi Filiki Eteria liige ning nende Feneri kreeklaste seas, kes Kreeka iseseisvussõja puhkemisel kiirustasid 1821. aastal Moreasse (Peloponnesose varasem nimi). Ta püüdis luua tavapärast valitsust ning 1822. aasta jaanuaris valis esimene riiklik assamblee ta "täidesaatva võimu presidendiks".
Samal aastal juhtis ta kreeklaste edenemist Kesk-Kreeka lääneossa ja sai 16. juulil toimunud Peta lahingus tõsise lüüasaamise osaliseks. Ent ta suutis seda hävingut mõnevõrra heaks teha oma eduka vastupanuga Mesolóngi esimesel piiramisel, mis kestis sama aasta novembrist kuni 1823. aasta jaanuarini. Tema poolehoid inglastele (ta kuulus Inglise parteisse) viis ta järgnevas fraktsioonide omavahelises võitluses vastasleeri Demetrios Ypsilanti ja Theodoros Kolokotronise juhitud Vene parteiga. Ja kuigi ta oli Petros Mavromichalise presidendiks olemise ajal hoidnud lühikest aega välisasjade portfelli, oli ta sunnitud kuni 1825. aasta veebruarini poliitikast tagasi tõmbuma; siis sai temast uuesti välisminister. Sellele järgnes Ibrahim Paša maabumine ning Mavrokordátos astus uuesti armeesse, pääsedes napilt sama aasta 9. mail toimunud Sfaktiria lahingus vangivõtmisest, ujudes Pylosesse (itaaliapärase nimega Navarino).
Pärast Mesolóngi langemist 1826. aasta 22. aprillil tõmbus ta aktiivsest tegevusest tagasi. Seda aga seni kuni president Ioannis Kapodistrias tegi temast sõjavarustuse administreerimise komisjoni liikme. Sellel kohalt lahkus ta 1828. aastal. Pärast Kapodistriase mõrva 1831. aasta 9. oktoobril ning tema venna ja tema töö jätkaja Augustinos Kapodistriase tagasiastumist järgmise aasta 13. aprillil sai Mavrokordátosest rahandusminister. Ta oli 1832. aasta juulis Argoses toimunud riikliku assamblee asepresident ja määrati kuningas Otto I poolt esialgu tema rahandusministriks ja seejärel 1833. aastal ka Kreeka peaministriks.
1834. aastast oli ta Kreeka saadik Münchenis, Berliinis ja Londonis ning pärast järjekordset lühikest perioodi Kreeka peaministrina aastal 1841 sai temast saadik Kostantiniyyes. Pärast 1843. aasta 3. septembril toimunud ülestõusu naasis ta Andreas Metaxase valitsuse portfellita ministrina Ateenasse ning 1844. aasta aprillist augustini oli ta pärast Vene partei võimult lahkumist moodustatud valitsuse juht. Opositsiooni minnes erines ta teistest oma jõuliste rünnakute poolest, mis olid suunatud Ioannis Kolettise valitsuse vastu. Aastatel 1854–1855 oli ta taas mõne kuu valitsusjuht. Ta suri 18. augustil 1865 Aíginas.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- E. Legrand. "Généalogie des Mavrocordato". (Pariis, 1886).