Christine Ohuruogu

Christine Ohuruogu

Christine Ohuruogu (2008)
Isikuandmed
Riik	Suurbritannia
Sünniaeg	17. mai 1984 (40-aastane)
Sünnikoht	London
Pikkus	175 cm[1]
Kaal	70 kg [1]
Sportlaskarjäär
Spordiklubi	Newham and Essex Beagles
Treener	Lloyd Cowan
Medalid
Olümpiamängud Kuld 2018 Peking 400 m Hõbe 2012 London 400 m Pronks 2008 Peking 4×400 m Pronks 2016 Rio de Janeiro 4×400 m Maailmameistrivõistlused Kuld 2007 Osaka 400 m Kuld 2013 Moskva 400 m Hõbe 2013 Moskva 4×400 m Pronks 2005 Helsingi 4×400 m Pronks 2007 Osaka 4×400 m Pronks 2009 Berliin 4×400 m Pronks 2011 Daegu 4×400 m Pronks 2015 Peking 4×400 m Sisemaailmameistrivõistlused Kuld 2012 Istanbul 4×400 m Pronks 2014 Sopot 4×400 m Euroopa sisemeistrivõistlused Kuld 2013 Göteborg 4×400 m Rahvaste Ühenduse mängud Kuld 2006 Melbourne 400 m Pronks 2014 Glasgow 4×400 m Euroopa U23 meistrivõistlused Hõbe 2005 Erfurt 400 m Hõbe 2005 Erfurt 4×400 m Euroopa U20 meistrivõistlused Kuld 2003 Tampere 400 m

Christine Ijeoma Ohuruogu (sündinud 17. mail 1984) on Suurbritannia jooksja, 400 meetri jooksu olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister.

Karjäär

Ta võitis 2003. aasta juunioride Euroopa meistrivõistlustel 400 meetri jooksus pronksmedali.

2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas pääses ta 400 meetri jooksus poolfinaali ja sai 4×400 meetri teatejooksus Suurbritannia naiskonnaga 4. koha.

2005. aasta Euroopa U23 meistrivõistlustel Erfurdis võitis ta hõbemedali nii 400 meetri jooksus kui ka 4×400 meetri teatejooksus. Maailmameistrivõistlustel Helsingis võitis ta Suurbritannia naiskonnaga teatejooksus pronksmedali, 400 meetri jooksus ta finaali ei pääsenud.

2006. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Melbourne'is võitis ta 400 meetri jooksus isikliku rekordiga 50,28 kuldmedali. 4×400 meetri teatejooksus finišeeris Inglismaa naiskonnas viimast vahetust jooksnud Ohuruogu esimesena, kuid pärast Austraalia koondise protesti diskvalifitseeriti Inglismaa võistlusmääruste rikkumise tõttu. Sama aasta suvel määrati Ohuruogule üheaastane võistluskeeld dopingureeglite rikkumise tõttu. Võistluskeelu tõttu ei osalenud ta Göteborgis toimunud Euroopa meistrivõistlustel.

2007. aasta maailmameistrivõistlustel Osakas tuli Ohuruogu 400 meetri jooksus kaasmaalase Nicola Sandersi ees maailmameistriks, püstitades isikliku rekordi 49,61. Enne finaaljooksu oli ta suvehooajal teinud vaid viis võistlusstarti. 4×400 meetri teatejooksus võitis ta Suurbritannia naiskonnaga pronksmedali.

2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis tuli Ohuruogu 400 meetri jooksus ajaga 49,62 Shericka Williamsi ja Sanya Richardsi ees olümpiavõitjaks. Teatejooksu lõpetas ta Suurbritannia naiskonnaga algselt viiendana, kuid sai pärast Venemaa ja Valgevene diskvalifitseerimist pronksmedali.

2009. aasta maailmameistrivõistlustel Berliinis sai Ohuruogu 400 meetri jooksus 5. koha oma hooaja parima ajaga 50,21. 4×400 meetri teatejooksus oli Suurbritannia naiskond neljas, kuid võitis pärast Venemaa naiskonna liikme Anastassija Kapatšinskaja positiivset dopinguproovi pronksmedali.

2010. aastal ta vigastuste tõttu tiitlivõistlustel ei osalenud.

2011. aasta maailmameistrivõistlustel Daegus diskvalifitseeriti ta eeljooksus valestardi tõttu. 4×400 meetri teatejooksu lõpetas Suurbritannia naiskond neljandana, kuid tõusis pärast Kapatšinskajale tagantjärele võistluskeelu määramist ja Venemaa diskvalifitseerimist kolmandaks.

2012. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Istanbulis võitis Ohuruogu 4×400 meetri teatejooksus kuldmedali. Olümpiamängudel Londonis sai ta 400 meetri jooksus ajaga 49,70 hõbemedali, kaotades olümpiavõitjaks tulnud Sanya Richards-Rossile 15 sajandikuga. Teatejooksus sai ta Suurbritannia naiskonna koosseisus 4. koha.

2013. aasta maailmameistrivõistlustel Moskvas tuli ta 400 meetri jooksus Amantle Montsho ja Stephenie Ann McPhersoni eest ajaga 49,41 teist korda maailmameistriks, parandades 1984. aastast Kathy Cookile kuulunud Suurbritannia rekordit 2 sajandiksekundiga. Sellega sai temast Jessica Ennise järel teine Briti naiskergejõustiklane, kes võitnud maailmameistrivõistlustel kaks kuldmedalit. 4×400 meetri teatejooksus võitis ta Suurbritannia teateneliku koosseisus hõbemedali.

2014. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Sopotis võitis Ohuruoguga Suurbritannia naiskond teatejooksus pronksmedali. Euroopa meistrivõistlustel Zürichis jäi ta 400 meetri jooksus neljandaks. Teatejooksust ta osa ei võtnud.

2015. aasta maailmameistrivõistlustel Pekingis pääses ta 400 meetri jooksus finaali ja oli kaheksas. 4×400 meetri teatejooksus tuli ta Suurbritannia naiskonnaga kolmandaks.

2016. aasta suveolümpiamängudel Rio de Janeiros võitis ta teatejooksus Suurbritannia teatenelikuga pronksmedali. Sellega sai temast odaviskaja Steve Backley järel teine Suurbritannia kergejõustiklane, kes võitnud medali kolmedel järjestikustel olümpiamängudel. 400 meetri jooksus sai ta oma poolfinaalis 5. koha ning finaali ei pääsenud.

2017. aasta maailmameistrivõistlustel Londonis ta Suurbritannia koondisesse ei pääsenud, kuid sai võistluste auhinnatseremoonial kätte kolm teatejooksude MM-medalit (2009, 2011, 2013), mille oli võitnud pärast Venemaa naiskondade diskvalifitseerimist positiivsete dopinguproovide tõttu.

Ohuruogu teatas sportlaskarjääri lõpetamisest 2018. aasta juunis. Ta tunnistas, et soovis võistlemist jätkata, kuid vigastused ja õigusteaduste õpingud ei lubanud tal enam tipptasemel treenida.^[2]

Isiklikud rekordid

Väljas

Ala	Tulemus	Aeg	Koht
100 m jooks	11,35	4. mai 2008	Irvine
200 m jooks	22,85	1. juuni 2009	Hengelo
400 m jooks	49,41 NR	12. august 2013	Moskva

Sees

Ala	Tulemus	Aeg	Koht
60 m jooks	7,39	29. jaanuar 2006	Carshalton
200 m jooks	23,41	16. veebruar 2008	Birmingham

Võistluskeeld

2006. aasta suvel määrati Ohuruogule dopingureeglite rikkumise tõttu aastane võistluskeeld. Ta ei olnud 2005. aasta oktoobris ja 2006. aasta juunis kolmel korral dopingukontrollile kättesaadav.^[3] Viimane rikkumine 2006. aasta juunis toimus, kui Ohuruogu oli sunnitud ülebroneerimise tõttu vahetama treeningpaika, kuid ei jõudnud dopingukontrolli muudatusest teavitada. 9 päeva enne ja 3 päeva pärast eksimust oli ta andnud negatiivse proovi.^[4] Võistluskeeld lõppes 2007. aasta augustis, vahetult enne 2007. aasta maailmameistrivõistlusi.^[5]

Briti Olümpiakomitee määras Ohuruogule täiendava eluaegse olümpiamängudel osalemise keelu. Ohuruogu kaebas karistuse edasi Spordi Arbitraažikohtusse (CAS). CAS jättis otsuse jõusse, kuid rõhutas, et pole alust Ohuruogut dopingu kasutamises süüdistada.^[4] Ohuruogu pakkus, et kui Briti Olümpiakomitee oma keeldu ei tühista, võib ta hakata edaspidi esindama Nigeeriat.^[6] 2007. aasta novembris tühistas Briti Olümpiakomitee täiendava keelu.^[7]

Isiklikku

Christine Ohuruogu on igbo päritolu.^[8] Tema õde Victoria on samuti jooksja.

Christine Ohuruogu on õppinud University College Londonis lingvistikat^[9] ja Queen Mary kolledžis õigusteadust^[10].

Ohuruogu on lasteraamatute sarja "Camp Gold" autor.^[11]

Viited

1. "Christine Ohuruogu". eurosport.com. Vaadatud 4. aprillil 2023.
2. "Christine Ohuruogu: Former world and Olympic 400m champion retires at 34". bbc.com. Vaadatud 4. aprillil 2023.
3. "Legal threat to anti-doping code". news.bbc.co.uk. Vaadatud 20. aprillil 2023.
4. "Dates prove Christine Ohuruogu is no cheat". telegraph.co.uk. Vaadatud 20. aprillil 2023.
5. "Ohuruogu handed place in GB squad". news.bbc.co.uk. Vaadatud 20. aprillil 2023.
6. "Ohuruogu could to on the run for Nigeria". express.co.uk. Vaadatud 20. aprillil 2023.
7. "Olympic ban reprieve for Ohuruogu". news.bbc.co.uk. Vaadatud 20. aprillil 2023.
8. "Mirth and melancholy of a dreamer named Ohuruogu". theguardian.com. Vaadatud 4. aprillil 2023.
9. "UCL world champion". ucl.ac.uk. Vaadatud 4. aprillil 2023.
10. "CHRISTINE OHURUOGU STAYS SILENT ON RETIREMENT CLAIMS". eurosport.com. Vaadatud 4. aprillil 2023.
11. "Camp Gold: Running Stars by Christine Ohuruogu - review". theguardian.com. Vaadatud 4. aprillil 2023.

Välislingid

• Christine Ohuruogu Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu kodulehel (inglise)