Heavy metal'i alamstiilid

Alates heavy metal'i tekkest muusikastiilina 1960. ja 1970. aastatel on ajapikku välja arenenud mitmed selle alamstiilid. Heavy metal'i alamstiilid võivad teatud osas kattuda ja neil võib olla raske vahet teha, kuid neid eristatakse rea iseloomulike tunnuste järgi. Põhiliselt eristuvad nad instrumentaalse kompositsiooni, tempo, ülesehituse, vokaalstiili ja lüürika poolest.

Alternative metal

[muuda | muuda lähteteksti]
Alternative metal ansambli Soundgarden laulja Chris Cornell, McCallum Park (2012).

Alternative metal on heavy metal’i ja alternatiivroki stiili segu, mis saavutas populaarsuse 1990. aastatel.[1]

Alternative metal’it ei saa pidada otseselt heavy metal’iks, kuna selle kõla on liiga elektriline ning kasutatab elemente, mida leidub metal’ile pisut vastandlikes stiilides, ning selle tõttu tõsteti alternative metal omaette žanri. [2]

Üks põhilisi alternative metal’i ja selle alamžanrite tunnusjooni on märgatavalt madalamasse helistikku häälestatud kitarrid ja traditsioonilise heavy metal’iga võrreldes mõõdukas tempo. Lisaks on alternative metal’i bändid tuntud oma meloodilise laulmisstiili, piiride kompimise ja eksperimentaalsuse poolest. Alternative metal’i bändide eesmärk ei ole püsida heavy metal’i etteloodud raamides, vaid sellele on iseloomulik kastist väljapoole mõtlemine ja eksperimenteerimine.[2]

Silmapaistvad bändid selles žanris on Soundgarden, Queens of the Stone Age, Ministry, Faith No More ja Helmet.[2]

Black metal

[muuda | muuda lähteteksti]

Black metal’i tunnusjooned on kiire tempo, moonutatud kitarr, tremolo, blast beat ja ebatraditsiooniline laulude ülesehitus.[3]

1980. aastatel algas mitme thrash metal’i ansambli eestvedamisel black metal’i esimene laine. Selles osalesid bändid nagu Venom, Bathory, Mercyful Fate, Hellhammer ja Celtic Frost. Teine laine tõusis 1990. aastatel, eesotsas Norra päritoluga ansamblid, näiteks Mayhem, Burzum, Darkthrone, Immortal ja Emperor.[3]

Black metal’i esindajaid tembeldatakse antikristlasteks ja tihti ka neo-natsideks. Black metal on seotud ka 1990. aastal Norras kirikupõletamistega, mille pani toime Varg Vikernes, kes oli avalikult rassistlik ja jumalasalgaja. 2019. aasta märtsi- ja aprillikuu vahemikus põletas 21-aastane Holden Matthews Ameerika Ühendriikides Louisiana osariigis maha kolm mustanahaliste kirikut. See oli samuti mõjutatud black metal’ist ja  rassistlikest uskumustest.[4] Samas suuremad black metal’i esindajad lükkavad neo-natsismi ja rassismi süüdistusi tagasi.[5]

Populaarsed black metal’i ansamblid on näiteks Emperor, Immortal, Darkthrone, Cradle of Filth, Venom ja Watain.[6]

Death metal

[muuda | muuda lähteteksti]
Death metal'i ansambel Death Mehhikos (1989)

Death metal on heavy metal’i alamžanr, mille teemad on surm, valu ja piin. Seda kirjeldavad moonutatud kitarrid, tremolo, vokaalidel madal growl, blast beat, kompleksne laulude ülesehitus, mitmed tempomuutused ja minoorhelistikud või atonaalsus.[7]

Bände Possessed ja Death peetakse küll žanri pioneerideks, kuid oma innovatiivsuse eest pidid nad tänama bände nagu Slayer, Venom, Kreator ja ka Metallicat. Nendeta poleks tõenäoliselt sellist alamžanri nagu death metal üldse tekkinud.[7] Death metal bändid on lisaks oma keerukate lauluülesehitustega võlgu 1970. aastate art rock'i bändidele.[8]

Death metal ei tõmmanud kunagi endale eriti suurt publikut, kuid mõned suuremad heavy metal’i austajad kasutavad seda alternatiivina popilikumatele metal-bändidele nagu Guns’n’Roses ja Metallica.[8]

Doom metal

[muuda | muuda lähteteksti]

Doom metal eelistab aeglasemat tempot, madalamasse helistikku häälestatud kitarre ja palju tummisemat ja raskemat kõla kui teised metal-muusika žanrid. Nii instrumentaalosa kui ka sõnad on loodud eesmärgiga tekitada meeleheidet, õudust ja läheneva hukatuse tunnet. Doom metal on üks väheseid heavy metal'i žanre, mis tähtsustab meeleolu ja atmosfääri loomist tehniliste oskuste näitamise ees.[9]

Black Sabbathit peetakse doom metal'i põhiliseks inspiratsiooniks ning doom metal'i algusaastateks peetakse 1970. aastaid.[10] Bändid Trouble ja Cathedral aitasid doom metal'it viia ka rohkemate silmadeni, kuid siiski mitte peavoolu-meediani. Rootsi doom metal'i bänd Candlemass sai endale pühendunud kuulajaskonna, kasutades vananenud ja Black Sabbathi soundi laadseid helisid.[9]

1980. aastatel kasvas doom metal’i populaarsus plahvatuslikult, suuremas osas tänu tolle aja üldisemale metal-liikumisele, kus Slayer, Megadeth ja Metallica populaarsust kogusid. Alates 1990. aastatest hakkas doom metal sulanduma stoner rock’i ja stoner metal’iga.[10]

Grindcore

[muuda | muuda lähteteksti]
Grindcore-ansambel Napalm Death esinemas Saksamaal (2019)

Grindcore on žanr, mille laulud on lühikesed mürapursked. Instrumentatsioon on enamjaolt traditsioonilisele heavy metal'ile vastav (kitarr, bass, trummid). Grindcore’i žanri alla jäävatel lauludel puudub konkreetne ülesehitus, kuid pole nad siiski ka täiesti improviseeritud.[11]

Lüürika poolest on selle žanri laulud sõnarikkad, ent vaevu arusaadavad. Teemad on valdavalt vägivaldsed ja verised, näiteks kasutas grindcore bänd Carcass oma sõnade kirjutamiseks anatoomiaõpikuid, et publikule võimalikult šokeerivalt mõjuda.[11]

Esimene grindcore-bänd, kes šokeeris Suurbritanniat oma etteastega 1989. aastal BBC-s, oli Napalm Death.[12] Napalm Death kombineeris esimesena hardcore-pungile omase agressiivse tooni ja sotsiaalse teadlikkuse tol ajal alles kasvava žanri death metal'i jõhkruse ja teatraalsusega.[13]

Veel on märkimist väärt grindcore bändid Bolt Thrower, Godflesh, Agoraphobic Nosebleed, Wormrot ja Pig Destroyer.[11]

Grunge

[muuda | muuda lähteteksti]
Grunge ansambel Alice In Chains esinemas Leedsis (2018).

Grunge (tuntud ka kui Seattle sound) on heavy metal'i ja pungi hübriid, mis hakkas jumet võtma 1980. aastate alguses. Kuigi kitarrimängu stiil on väga omane 1970. aastate metal’ile, kaldub esteetiliselt grunge siiski pigem pungi poole.[14]

1980. aastate lõpuks hakkas grunge lõpuks kindlat vormi võtma; selle esindajad kasutasid akustilist tagasisidestust, fuzz-efekte ja palju helide moonutamist. Jack Endino, keda kutsutakse ka grunge ristiisaks, aitas ilmale tuua nii mõnegi albumi bändidel nagu Nirvana, Soundgarden, Mudhoney, Blood Circus ja Green River.[15]

1990. aastatel, kui Nirvana muutus peavoolu-kultuuris populaarseks, kaotas grunge oma indie ja pungi juured ning muutus hard rock’iga sünonüümseks.[14]

Veel olulised grunge bändid on Alice in Chains, Pearl Jam, Hole ja Screaming Trees.[14]

Industrial metal

[muuda | muuda lähteteksti]

Industrial metal on küll inspireeritud eksperimentaalmuusikast ja elektroonilisest tantsumuusikast, kuid vormitud metal-stiili.[16] Vahest kasutatakse ka popilikke hook’e.[17]

Industrial metal'it viljeleva ansambli Rammstein kontsert Tšiilis (2017)

Industrial’i stiil sai alguse 1970. aastatel Ühendkuningriigist, kuid hiljem sai industrial rock'i ja metal-muusika keskuseks Chicago, seda tänu Al Jourgensenile, kes asutas bändid Ministry, Revolting Cocks ja veel mitu muudki.[17]

Industrial metal’i kõige olulisem komponent, mis annab sellele omase raske, nii-öelda tööstusliku kõla, on efektidega moonutatud elektrikitarride müra. Mõned industrial metal bändid loovad oma laule metal-stiilis kitarririffide põhjal, kuid mõned kasutavad elektrikitarre, et luua omapäraseid karme, kriipivaid helisid.[16]

Industrial metal bändid kasutavad erinevalt traditsioonilistest heavy metal'i bändidest palju tehnoloogiat, näiteks süntesaatoreid ja samplereid. Esimesed industrial metal'i esindajad, kes seda tegid, olid Genesis P-Orridge’i ansamblist Throbbing Gristle ja Monte Cazazza. Kõige vastuolulisem osa industrial metal’ist on selle laulusõnad, mis jutustavad tihti seksuaalsest perverssusest, piinamisest ja muudest veristest teemadest.[17]

Veel on industrial metal’i populaarsed ansamblid Rammstein, Nine Inch Nails, Machine Head, Rob Zombie ja Fear Factory.[16]

Power metal

[muuda | muuda lähteteksti]

Power metal bändid mängivad üldiselt ballaade, mis on kas vaikse ja/või hõreda instrumentatsiooniga, või võimsaid ballaade. Power metal muusika on meloodiline ja mõeldud emotsioonide tekitamiseks. Lauluteemad viitavad kas kujutlustele, eepilistele lahingutele või räägivad eneseavastusest ja vabadusest. Lugude toon on valdavalt positiivne. Kuigi power metal'is leidub elemente progressive metal'ist ja death metal'ist, on power metal stiil põhiolemuselt klassitsistlik ning tihti kasutatakse ka orkestrit.[18]

Power metal sai alguse 1990. aastatel, põhiliselt vastukajana black metal'i liikumisele.[19] 1980. aastatel kujunesid paralleelselt kaks erinevat power metal stiili Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.[18]

Euroopas oli põhiline power metal'i levitajaks Saksamaa, kus tegutsesid bändid nagu Helloween, Gamma Ray ja Blind Guardian. Ka Soomes tegutses power metal'i bänd Stratovarius. Tänapäeval domineerib Euroopas power metal'iga Rootsi eesotsas ansambliga Sabaton.[18]

Ameerika Ühendriikides toimus Euroopaga samaaegselt ka power metal’i liikumine, kuid nende versioon power metal'ist oli palju agressiivsema ja karmima tooniga. Kõrvale on heidetud meloodilisus ning klahvpillid. Olulised esindajad Ameerika Ühendriikide power metal'i skseenel olid Vicious Rumors, Metal Church ja Savatage.[18]

Progressive metal

[muuda | muuda lähteteksti]
Progressive metal'i ansambel Queensryche, Halfway Jam (2012)

Progressive metal tuleneb põhiliselt progressiivsest rokist. Juba peaaegu heavy metal'i algusaastatest on progressiivse muusika mõju metal bändidele olnud märkimisväärne. Esimene, kes progressivse muusika ja heavy metal’i lõhe sulges oli Kanada juurtega hard rock’i ansambel Rush. 1980. aastatel tõusid Rushist indu saanud bändid Dream Theater, Queensryche ja Fates Warning, keda nüüd peetakse progressive metal’i suureks kolmikuks.[20]

Progrockandmetal.net-i andmetel on progressive metal’il ja ka laiemas mõistes progressiivsel muusikal viis põhilist tunnusjoont: pikad laulud, taktimõõdu muutumine, kompleksne instrumentatsioon, keerulised vokaalid ja tehnikad, ning mõtestatud laulusõnad.[20]

Progressive metal püsis läbi 1990. aastate põrandaaluse žanrina ning ei jõudnud kunagi peavoolu-kultuurini, kuid siiski oli sellel oma pühendunud kogukond.[21]

Veel olulised progressive metal'i bändid on näiteks Opeth, Meshuggah, Tool, King’s X ja Agalloch.[21]

Thrash metal

[muuda | muuda lähteteksti]
Thrash metal'i ansambel Slayer Helsingis (2019)

Thrash metal on heavy metal'i stiil, mis keskendub täpsusele ja kiirele tempole.

Thrash metal sai alguse 1980. aastatel, mil see oli ka domineeriv heavy metal'i stiil. Žanri pioneerid on Briti päritolu bänd Venom, kes pani aluse tänapäeval tuntud Ameerika thrash metal’ile. Thrash metal’i suureks nelikuks peetakse bände Metallica, Slayer, Megadeth ja Anthrax.[22]

Thrash metal bändide laulude meeletult kiired tempod ja tee-ise suhtumine muusikasse oli tol ajal väga omapärane lähenemine ning köitis noori, kes end võõranduna tundsid. Thrash metal'i suure neliku stiilid olid vastandlikud muusikale, mis 1980. aastatel muusikaedetabeleid vallutas, kuid siiski suutsid nad tänu oma kultuslikule kuulajaskonnale saavutada plaatinaplaadi staatuse, ilma peavoolu-meedia, MTV või raadio abita.[23]

Olulised thrash metal'i bändid on ka Testament, Destruction, Kreator ja Exodus.[23]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Alternative Metal Wiki". Last.fm.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Alternative Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  3. ↑ 3,0 3,1 Ammirato, James (2018). "A Brief History of Black Metal". WECB.
  4. ↑ Alessio, Dominic (2021). "The Musical Is Political and the Extreme Right". Fair Observer.
  5. ↑ "GORGOROTH Guitarist INFERNUS: 'I Personally Am Against Racism In Both Thought And Practice.'". blabbermouth.net. 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2009. Vaadatud 18. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  6. ↑ "Black Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  7. ↑ 7,0 7,1 Wiederhorn, Jon (2017). "Heavy Metal 101: The History of Death Metal". Loudwire.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Death Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Doom Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  10. ↑ 10,0 10,1 Schober, Patrick (2023). "A Brief History of Doom Metal". Monster Riff.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 "Grindcore Music Genre Overview". AllMusic.
  12. ↑ Everley, Dave (2020). "The Story of Grindcore: 'This Isn't Metal, This Isn't Punk-, I Don't Know What The F**k These Guys Are Doing'". Louder – Metal Hammer.
  13. ↑ Lelievre, Benoit (2023). "Understanding Grindcore". Dead End Follies.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 "Grunge Music Genre Overview". AllMusic.
  15. ↑ "The Origin of Grunge". Northwest Passage.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 "Industrial Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 "Industrial Music Guide: A Brief History of Industrial Music". MasterClass. 2021.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 "Power Metal". Metal Hammer.
  19. ↑ "Power Metal Music Genre Overview". AllMusic.
  20. ↑ 20,0 20,1 Jordan, James Boddington (2021). "Harmonic Structures of 21st Century Heavy Metal" (PDF). University of Huddersfield.
  21. ↑ 21,0 21,1 "Progressive Metal Music Style Overview". AllMusic.
  22. ↑ McIver, Joel (2023). "Spreading The Disease: An Oral History of Thrash Metal". Udiscovermusic.
  23. ↑ 23,0 23,1 "Speed/Thrash Metal Music Style Overview". AllMusic.