Jaan Tooming (28. märts 1946 Tallinn – 5. aprill 2024) oli eesti teatrilavastaja, näitleja ja kirjanik.
Jaan Tooming lõpetas 1964. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu.
1968–1969 oli ta Eesti Riikliku Noorsooteatri näitleja ning 1969–2009 Vanemuise näitleja ja lavastaja, 1979–1983 ühtlasi Ugala peanäitejuht.
1972–1976 ja 1985–1989 (koos Ülo Vilimaaga) juhendas ta Vanemuise õppestuudiot.
2005. aastal asutas Tooming teatri Sagar Sagitta.
Ta on lavastanud ka Soomes ja Saksamaal, teinud telelavastusi ("Elujõgi", 1970; "Ebajumal", 1991) ja filme ("Värvilised unenäod", koos Virve Aruojaga, 1975, Tallinnfilm; "Põrgupõhja uus Vanapagan", 1978; "Mees ja mänd", 1980, mõlemad Eesti Telefilm), mänginud filmis ("Kolme katku vahel", 1970, Eesti Telefilm, ka režissöör; "November", 2017, Homeless Bob Production).
Tooming oli alates 1977. aastast Eesti Teatriliidu liige ning alates 1993. aastast Eesti Lavastajate Liidu liige.
Jaan Tooming on avaldanud ajakirjanduses luuletusi (Looming 1972/5, ka 1996/10 varjunime Lapard all; tsükkel "Laiulapsed" Looming 2007/1, lk 45–50) ja lühinäidendeid ("Musta mantliga naine" – Looming 2006/8, lk 1180–95).
Esimene luulekogu ilmus 1999, järgnesid mitmes laadis ja žanris ilukirjandusteosed: märkmikromaan, luule- ja esseekogud. Temalt on ilmunud rohkesti kultuuri- ja ühiskonnakriitilisi sõnavõtte.
Aastast 2009 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.[1]
Tema isa oli kirjanik Osvald Tooming, vend fotograaf Peeter Tooming. Ta oli 1986–2000 abielus Liis Benderiga.
Temast on tehtud dokumentaalfilm „Teekond mäe südamesse” (1984, Tallinnfilm).