Johann Köler

 See artikkel on maalikunstnikust; Eesti trükkali kohta vaata artiklit Jacob Johann Köler.
Johann Köler
Sündinud 8. märts 1826
Vastemõisa
Surnud 22. aprill 1899 (73-aastaselt)
Peterburi
Haridus Peterburi Kunstide Akadeemia
Tegevusala maalikunstnik
Tuntud teoseid Truu valvur, Ema portree

Johann Köler (8. märts 1826 Ivaski Vastemõisa vald Viljandi kreis Liivimaa kubermang – 22. aprill 1899 Peterburi) oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Ta pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Johann Köler – autoportree (1859)

Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena. Johann elas Kööbral aastatel 1826–1838. Lubjasaare talu rentnikuks sai Jüri Köler 1843, Johanni isa Peet Köler sai Lubjasaare peremeheks 1847. st Johann Köler pole kunagi Lubjasaarel elanud. Johann külastas Lubjasaare talu kui peremeheks oli tema noorem vend Andres Köler aastatel 1863 ja 1864.

Üheksa-aastaselt saadeti Köler Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde ja pandi seal kooli. Vanematel puudus raha, et poiss pärast Viljandi Kreiskooli lõpetamist gümnaasiumi saata ning tulevane kunstnik asus Vastemõisa valitseja Faberi teenistusse, et abistada teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Poisi joonistusoskust märganud Faber saatis ta oma Võnnus elava maalermeistrist venna juurde õpipoisiks. Sellel kohal töötas noormees järgmised seitse aastat.

1846. aasta oktoobris sõitis tulevane kunstnik Riiast Peterburi, kus elas esialgu juba kümmekond aastat Peterburis töötanud Tõnise juures ning teenis elatist Gölitzi sildimaalimistöökojas. Kahe aasta pärast astus Köler Peterburi Kunstide Akadeemia õhtukursustele. Esialgu õppis ta õhtuklassis joonistamist. 1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. Köler õppis Markovi juhendamisel maalikunsti ning lõpetas akadeemia ajaloomaali alal mütoloogiaainelise teosega "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855, õlimaal). Teos on Eesti Kunstimuuseumis ja selle eest pälvis Johann Köler väikese kuldmedali.

Pärast ülikooli reisis Köler mitmel pool Euroopas. 1857. aastal läks ta Berliini kaudu Pariisi ning käis Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Järgmisel aastal reisis üle Alpide ning läks Milano, Genova ja Firenze kaudu Rooma, kus töötas ühes eraakadeemias kostüümiklassis, omandades seal täiuslikult akvarelltehnika. 1857–1859 esitles kompositsiooni "Kristus ristil" (õli, Eesti Kunstimuuseum), mis 1859. aastal sattus Rooma kunstinäitusele. Johann Köler valiti Rooma Saksa kunstiühingu liikmeks ning 1861 Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks. 1862. aastal pöördus ta tagasi Peterburi, kus sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning oli kuni 1874. aastani Venemaa keiser Aleksander II tütre, suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetaja. Peterburis veetis ta suurema osa oma ülejäänud elust.

Köleril olid tihedad sidemed Venemaa keisri õukonnas, ta suhtles mitmete kõrgintelligentsi hulka kuulunud perekondadega ning oli aastakümneid Peterburi eesti haritlaskonna juhtfiguure. 1867. aastal sai ta riigikantsler Aleksandr Gortšakovi portree eest (1867, õli, Moskva Ajaloomuuseum) professori tiitli. 1869–1870 töötas ta Peterburi Kunstiakadeemia kostüümiklassi akvarelliõpetajana. 1874. aastast oli Köler Belgia Kuningliku Akvarellistide Ühingu auliige ja 1877. aastast Peterburi Kunstiakadeemia nõukogu ülemääraline liige.

Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis Vassili saarel südamerabandusse.[1] Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist Köleri büst, millel on kiri: Professor Johann Kölerile austuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt.[1]

Tegevus Eestimaa hüvanguks

[muuda | muuda lähteteksti]
Johann Köleri haud Suure-Jaani kalmistul.
Johann Köleri monument Viljandis

Johann Köler oli koos Eesti lihtrahvast pärit nn Peterburi patriootide Philipp Karell, Friedrich Nikolai Russow, Johann Rudolph Berendhoffiga esimesed, kes hakkasid tõstatama küsimust vajadusest Eestimaa ajaloo eestlastepoolse tõlgendamise kohta, mis oleks erinenud 19. sajandi teise pooleni kehtinud baltisaksa ajaloolaste tõlgendusest Eesti- ja Liivimaa vallutamisel 13. sajandil. Köleri poolt Jakob Hurdale saadetud kirjas tõstatatud teema oli aluseks Carl Robert Jakobsoni “esimeses isamaakõnes” 1868. aasta oktoobris Tartus toodud teesidele, mis tegid Eesti ajaloo hindamises põhimõttelise muudatuse, muutes senise baltisaksa ajalookajastuse: kui varasemas käsitluses valitses Eestis enne sakslaste tulekut 13. sajandi alguses metsik ja barbaarne aeg, siis Jakobsoni järgi oli Eestis kuni sakslasteni “valguseaeg”, millele pärast vallutust järgnes mitme sajandi pikkune “pimeduseaeg”, mis alles ärkamisajal on muutumas “koiduajaks” – uue vabaduse perioodiks[2].

Köler võttis osa eestlaste rahvusliku liikumise algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja Venemaa võimuorganite vahel. Pooldas Eesti Aleksandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi.[1] Kunstnik andis kodukandis hoogu vanavara kogumisele. 1873. aastal koguti Köleri õhutusel Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi juurde loodud muuseumile Viljandimaa rahvariideid ja etnograafilisi esemeid.[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Tulise rahvuslasena ei esinenud Köler põhimõtteliselt näitustel koos baltisakslastega ning seega oli tema looming kodumaal esialgu üsna tundmatu. 1870. aastal oli Tartus eksponeeritud tema Fr. R. Kreutzwaldi portree[3]. 1879. maalis Köler Tallinna Kaarli kiriku eesti kogudusele kingituseks fresko "Tulge minu juurde". 1888. aastal oli Tallinna erakogude kunstinäitusel Tallinna Börsisaalis Köleri akvarell "Nach dem Abschied" . 1892. aastal annetas Köler Eestimaa Provintsiaalmuuseumile oma "Dr Karelli portree". Oma loomingu tutvustamiseks sünnimaal laiematele hulkadele kasutas Köler fotode ja reproduktsioonide vahendust. 1886. aastal tulid müügile fotod kaheksast maalist ja akvarellist nende hulgas ka "Eesti legend", "Ketraja" ja "Kunstniku sünnikoht"[4].

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
Cēsise Jaani kiriku altarimaal – Johann Köler (1858)

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Viljandis on Johann Köleri park, kus on ka Johann Köleri monument (1976, skulptor Edgar Viies)[5].

Johann Köleri maale "Tütarlaps allikal" ja "Eeva granaatõunaga" on kujutatud Eesti 2001. aasta margiplokil ning maali "Truu valvur" on kujutatud Eesti 2018. aasta postmargil, mis ilmus sarjas "Eesti maalikunsti klassikud".[6][7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Anu Allas, Tiina Abel, Väike Köleri sõnastik, Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2001
  2. ↑ Marek Tamm, Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus, Riigikogu Toimetised, 22, 2010
  3. ↑ Voldemar Erm, Eesti muuseumi mõtte kasvumailt, Edasi, 27.09.1968
  4. ↑ Valve Hinnov, Esimesed eeseti kunstinäitused, Tartu Kunstimuuseumi almanahh, Tartu 1972
  5. ↑ Johann Köler kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.05.2015)
  6. ↑ https://pood.omniva.ee/et/margid-uele-maailma/2327-eesti-maalikunsti-klassikud.html
  7. ↑ http://www.filateelia.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=4036

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ljubov Kisseljova. Köler. Kunstnik J.Köleri autobiograafiline jutustus. Härra professor Köleri biograafia, I osa. Tuna 1/2014, lk 74–91
  • Ljubov Kisseljova. Härra professor Köleri biograafia, II osa. Tuna 2/2014, lk 74–92

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]