Lõõtspill

Teppo lõõts aastast 1912.

Lõõtspill on vaba ehk läbilööva keelega (keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine) vabade aerofonide (st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist.

Üldiseloomustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontaalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metalliribad (keeled). Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid, mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega – neid kasutatakse heliavade avamiseks õhuvoole, mis paneb vastava keele helisema. Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur (meloodia mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega – kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.

Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1–5 nupurida, igas 10– 13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2–24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed – ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoškasid (гармонь, гармошка), nt ливенка, русская венка, хромка. Teised vene lõõtspillid on bisonoorsed (тальянка, черепанка, тульская, вятская), kuid need on vähem levinud. Vene lõõtspillide üheks eripäraks on veel asjaolu, et neil saab mängida ka vene rahvamuusikas laialt levinud minoorses helilaadis.

Eesti terminoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on tavaks kasutada terminit lõõtspill eeskätt just vanemat tüüpi diatoonilisel skaalal põhinevate lõõtspillide (ka harmoonik, härmoonik, lõõtsmoonik, kortsmoonik, kortspill, jõrmul jm) kohta, eristades neid uuematest kromaatilistest lõõtspillidest – nuppakordionist (mida Eestis nimetatakse sageli vene päritolu nuppakordioni järgi bajaaniks) ja klahvakordionist, mis kõnekeeles ongi lihtsalt akordion.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaba keelega pillid, kuhu õhku puhuti suuga, olid Hiinas ja Kagu-Aasias tuntud arvatavasti juba vähemalt 2000 aastat tagasi. 18. sajandi teisel poolel sattusid mõned sellised muusikariistad misjonäride kaudu Euroopasse, kus 19. sajandi algul sündisid sama tööpõhimõttega, kuid siiski erinevad pillid: suupill ja lõõtspill.

Lõõtspilli üheks eellaseks peetakse suupilli. 1821. aastal valmistas Christian Friedrich Ludwig Buschmann (1805–1864) Berliinis esimese suupilli, mille 15 metallkeelt olid kinnitatud kambrite ja puhumisavadega puutükile. Sellel sai mängida vaid lihtsaid viise ja oli mõeldud lastele. [1] Järgmisel aastal lisas ta nahast lõõtsa, kaane, nupud ja patenteeris leiutise kui handaeolin'i. Veidi hiljem, pilli arenedes, hakati seda kutsuma akordioniks. [1] Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian (1772–1847), kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimetusega accordion. Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruktsioonielemendid on säilinud tänapäevani. Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks.

Varastel lõõtspillidel oli meloodia mängimiseks vaid üks nupurida 10 nupuga, millest igaüks juhtis klappi õhuvoolu juhtimiseks avasse, milles oli keeltepaar. Keeled olid häälestatud diatoonilise heliastmiku järgi (mažoorne helirida) ja iga nupp andis erineva noodi vastavalt sellele kas lõõtsa liigutati kokku või lahti. Nii saadi 10 keelepaari abil 20 nooti; nelja sõrmega võis katta terve kaheksanoodilise oktavi. See muutis pilli hästi kompaktseks. Lõõtsa liikumissuuna sagedase muutmise vajadus tingis rütmilise dünaamika, mis sobis hästi paljude tantsuviisidega, nagu ka lihtne kahe sõrmega mängitav bassisaade. Tugev konstruktsioon, suhteliselt odav hind ja vali hääl aitasid kaasa lõõtspilli populaarsuse kiirele kasvule. Hiljem ka Eestis Wieneriks hüütud pille hakati laialdasemalt valmistama Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Lõõtspill leidis lihtsama rahva hulgas suurt poolehoidu ja levis kiiresti. Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest diatooniline heliastmik piiras suuresti mängitava muusika valikut. 1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi pooltoonidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga – kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse sellist pilli ka venepäraselt bajaaniks – Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tula meister Nikolai Beloborodov; seda pilli hakati nimetama vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktavit. Esimene klahvakordion, millel klahvid paiknevad nagu klaveril, sündis Pariisis aastal 1852. Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad registrid.

19. sajandil jõudis uudne lõõtspill üsna kiiresti ka Eestisse, järjest enam levis see just maarahva seas, tõrjudes välja senised tantsupillid: torupilli ja viiuli. Tasapisi kerkisid esile eesti soost lõõtspilli parandajad ning seejärel ka uute pillide tegijad. Eriti kuulsaks sai näiteks pillimeister August Teppo. [1]

Lõõtspillide liigid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Diatoonilised lõõtspillid
    • Unisonoorsed lõõtspillid (helikõrgus ei sõltu lõõtsa liikumise suunast)
    • Bisonoorsed lõõtspillid (helikõrgus muutub olenevalt lõõtsa liikumise suunast)
    • Hübriidlõõtspillid
      • Trikitix
      • Schrammeli lõõtspill
      • Briti lõõtspill
  • Kromaatilised lõõtspillid
  • Kontsertiinad
    • Inglise kontsertiina (kromaatiline unisonoorne)
    • Anglokontsertiina (diatooniline bisonoorne)
    • Chemnitzer
    • Bandoonium

Lõõtspillid Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõõtsamängija rukkikoristustalgutel (1898)

Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal "Kalevipoja" seltsi koolimaja ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks – selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia (nn kolme duuri lood) kodunemine rahvamuusikas.

Eestis olid esialgu kasutusel eeskätt Venemaa vabrikute pillid. Lõõtspille oli Eestisse võimalik tellida Peterburi pilliäride kataloogidest; rannikul ja saartel kauplesid pillidega meremehed. Kuna välismaalt toodud lõõtspille ei jätkunud kõikidele soovijaile ja nende hind oli kõrgem, hakkasid kohalikud meistrimehed neid kodus ise valmistama. Kuna lõõtspill saavutas Eestis suure populaarsuse, hakkasid siinsed meistrid pilli edasi arendama ja kohandama omasse muusikatraditsiooni; vastavalt arenes ka pillimängustiil. Sündis eesti lõõtspill. Eelmise sajandi lõpuaastail valmistati Eestis mitmeid erineva konstruktsiooniga ja eri materjalidest lõõtspille. Tuntuim Eesti lõõtsameister oli August Teppo (1875–1959), kelle meisterdatud kauni särava kõla ja ülihea häälespüsivusega pillidest on eeskuju võtnud hilisemad pillimeistrid, näiteks Karl Ostra, Karl Namm, Johannes Keder, Kalju Sarnit, Priidu Korberg, Kornelius Õiger jt.

Rahvalik lugu "Meremehe seiklus". Teppo tüüpi lõõtspillil mängib Henrik Hinrikus.

Suurepäraseid lõõtspillimängijaid on Eestis tegutsenud igal ajal. Tuntuimad neist on: August Teppo, Karl Kikas, Kalju Sarnit, Richard Reino, Aivar Teppo, Tarmo Noormaa, Heino Tartes, Ants Taul, Juhan Uppin, Toomas Oks, Toomas Ojasaar, Kert Krüsban, Enrik Visla, Ain Lindvest, Margus Laugesaar[2][3], Asso Int, Henrik Hinrikus jt.

Lõõtspilli sõna on kasutatud mitme ansambli nimes, näiteks Väikeste Lõõtspillide Ühing, Tuulelõõtsutajad, Lõõtsavägilased ja Lõõtspillipoisid.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. (s.a.). Pilliportaal. https://pilliportaal.kultuur.ut.ee/
  2. ↑ Margus Laugesaar tunnistati üleriiklikul lõõtspillimängijate võistumängimisel parimaks lõõtsameheks 1997. aastal SAAVUTUSED FESTIVALIDEL, KONKURSSIDEL
  3. ↑ Saanud 1987 Rägavere akordionipäevadel ja 2000 Võru folkloorifestivalil lõõtspillimängijate võistumängimisel esikoha

Kirjandust

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Teinbas, Taavi "Lõõtspillidest, lõõtspillimängust ja -mängijatest". Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskus, Tallinn 1994

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]