"Pinnaletõus" (inglise keeles "Surfacing") on Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi romaan, mis ilmus 1972. aastal. Raamat räägib noorest naisest, kes läheb tagasi oma kodukohta, et uurida oma isa kadumist.
Margaret Eleanor Atwood on sündinud 1939. aastal Ottawas Ontarios Kanadas. Ta hakkas lugusid kirjutama viieaastaselt ja tõsisemalt looma kümme aastat hiljem. Ta õppis Toronto ülikoolis ja hiljem Radcliffe'i kolledžis, kus ta sai inglise kirjanduses magistrikraadi. [1] Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 30 keelde. Ta alustas karjääri inglise keele õpetajana, 1972. aastast on ta olnud täiskohaga kirjanik. Tema raamatud on tuntud kõige rohkem tugevate naistegelaste ja päevakohaste teemade poolest. [2]
Margaret Atwood on kirjutanud luuletusi, raamatuid, kriitikat ja lühijutte. Tema looming on tihti gooti mõjutustega. Ta kirjutab näiteks kunsti, ideoloogiaga kaasnevate ohtude, seksuaalpoliitika teemal. Margaret Atwood seob oma lugusid müütide, uskumuste ja muinasjuttudega ning tänu kõigele sellele on temast saanud laialdaselt tuntud ja armastatud kirjanik. "Pinnaletõus" on raamat, millest on tema teiste raamatutega võrreldes kõige rohkem kirjutatud. [2]
"Pinnaletõusust" on tehtud 1981. aastal film. [1]
Noor naine, kelle nimi terve raamatu vältel jääb nimetamata, sõidab pärast aastaid eemalolemist tagasi Québeci, oma lapsepõlve kodukohta, et otsida ning uurida oma isa kadumist. Temaga on kaasas ta poiss-sõber Joe ning nende sõbrad ja abielupaar Anna ja David. Nad sõidavad saarele, kus noore naise kunagine kodu asub. Peategelane hakkab ringi vaatama ja otsima vihjeid selle kohta, mis isaga juhtuda võis. Ruttu jõuab ta arvamuseni, et tema isa läks hulluks, kuid on endiselt elus. Muretsemine ei lase tal samal ajal oma tööle keskenduda. Ta töötab vabakutselise illustreerijana ning ei suuda sobivat pilti muinasjuturaamatu jaoks valmis maalida. Nad otsustavad jääda saarele terveks nädalaks, kuid sisimas kardab naine, et tema hulluks läinud isa võib kuskilt välja ilmuda. [3]
Aegamööda tutvustatakse raamatus peategelasi. David viskab Anna üle muudkui õelalt nalja. Anna sõnul on David naistemees ning nõuab kogu aeg, et ta meiki kannaks. Kanuumatka ajal palub Joe peategelast naiseks, kuid naine keeldub ning räägib Joele, kuidas pidi oma eelmise mehe ja lapse jätma. Ühel päeval tuleb saarele ameeriklane Malstrom pakkumisega osta saar ära, kuid peategelane keeldub, kuna arvab sisimas, et isa on elus. Peategelane otsustab vaadata oma isa asjad läbi ning leiab jooniseid, kust selgub, et ta isa uuris indiaanlaste seinamaalinguid. Ta leiab ka kaardi, kus on asukohad märgitud. Kõik see paneb teda uskuma, et isa võib siiski surnud olla ning ta otsustab minna kaardil märgitud paikadesse vaatama. [3]
Nad lähevad neljakesi telkima ning tee peal leiavad nad üles poodud surnud haigru, mis jääb peategelasele väga eredalt meelde. David on terve aja oma filmi jaoks klippe filminud ning tahab nüüd poodud haigrust samuti klippi saada. Nad on kindlad, et selle jubeduse panid toime eelnevalt nähtud kaks võõrast meest, ilmselt ameeriklased. Anna räägib peategelasele, et on unustanud meigi kaasa võtta ning kardab nüüd, et David karistab teda selle eest. Hiljem minnakse kohta, kuhu isa oli kaardi peale märkme teinud. Kõigi pettumuseks aga ei ole seal seinamaalinguid. Tagasi telkide juurde minnes saavad nad aru, et eelnevalt nähtud ameeriklased on hoopiski kanadalased. Peategelase arvates on nad siiski ameeriklased, kuna ainult nemad suudaksid sellise jubeda teo toime panna. [3]
Olles tagasi isa saarel, otsustab peategelane seekord üksi järgmist märgitud kohta vaatama minna. Ta avastab, et veepiiri on sellel alal tõstetud ning ta peab sukelduma. Samal ajal nõuab David väljas Annalt, et too riided seljast võtaks, et oma filmi jaoks klippe saada. Annale see ei meeldi, kuid lõpuks ta siiski kuuletub. Sukeldudes järgmises isa märgitud kohas, saab peategelasest naine eriti ehmatava kogemuse osaliseks. Ta näeb midagi vees ning karjub ja ujub pinnale tagasi. Hiljem arvates, et see oli tema surnud laps, kelle oli pidanud abortima (peategelane muudab seega oma algset juttu, et pidi lapse ja mehe maha jätma). Selle kogemuse tõttu hakkab naine hulluks minema. Varsti tuleb saarele politsei, kes teatab, et naise surnud isa keha on leitud, kuid naine ei taha seda uskuda. Viimasel päeval, kui kõik lahkuma hakkavad, hävitab peategelane Davidi filmi ja jookseb ära. Pärast pikka otsimist lahkuvad teised. Ta läheb järjest rohkem arust ära, ta lõhub majas suure osa asju, muutub justkui loomaks ja jookseb paljalt ringi. Suure väsimuse ja nälja pärast rahuneb ta mõne päeva möödudes taas maha ja tõotab mitte kunagi enam tunda ennast võimetuna. Ta sünnib justkui uuesti ja mõistab, et armastab Joed. [3]
Margaret Atwood pole ennast kunagi sildistanud feministlikuks kirjanikuks, kuid tema lugudes leidub siiski feministlikku kriitikat, naiste vaatepunktide, läbielamiste ja kogemuste kujutamist ühiskonnas. Tema teoses "Pinnaletõus" on sellist kriitikat üpris palju. Võim, sugu ja hullus on seega tihedalt seotud teemad selles romaanis. [4] Naiste üksindus ja eraldatus ühiskonnas on raamatu läbiv probleem. Esiteks tunneb peategelane justkui oleksid tema vanemad teda hüljanud. Tema arvates põhjustavad üksindust veel ka mehed, suur sugudevaheline lõhe ning naiste kontrollimine eri viisidel. See sama üksindus ajab peategelase lõpuks hulluks. [5]