Santiago Roncagliolo

Santiago Roncagliolo Ateenas

Santiago Rafael Roncagliolo Lohmann (sündinud 29. märtsil 1975 Limas) on Peruu kirjanik, stsenarist, tõlkija ja ajakirjanik. Tema peamine kirjanduslik motiiv on hirm. Ta on kirjutanud ka dokumentaalromaanide triloogia 20. sajandi Ladina-Ameerikast.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Rafael Roncagliolo oli sotsioloog, ajakirjanik ja poliitik. Santiago Roncagliolo veetis osa lapsepõlvest Mehhikos, sest pere oli sunnitud Peruust lahkuma 1977. aastal ehk kaks aastat pärast seda, kui riigis seati sisse Francisco Morales Bermúdeze sõjaväevalitsus. Santiago naasis perega Peruusse, kus ta lõpetas kooli ja hiljem ülikooli lingvistika ja kirjanduse erialal.

Oma lapsepõlve kohta on ta öelnud nii: „Ma kasvasin üles pagulasperes. Minu mängukaaslasteks olid teised pagendatud inimesed Tšiilist, Argentinast, Kesk-Ameerikast või Uruguayst. Koolis käisime Sandino Vabastusrinde särgiga. Mängisime rahvaste sõda. Kuigi täiskasvanute vestlustest oli raske aru saada, mõistsime, et ühel päeval teeme revolutsiooni meie, mis see ka poleks. Ma olin veel laps, kui Peruusse tagasi läksin. Kõik oli segane, sest selgus, et revolutsioon juba käis. Seda tegi Sendero Luminoso ja see ei sarnanenud nende ilusate asjadega, millest varem räägiti. Lima keskklassi jaoks tähendas revolutsioon elektrikatkestusi, hirmu, pomme ja surnuid. Aga maarahva jaoks midagi palju hullemat...”.[1] Seal õppiski kirjanik hirmu tundma, millest sai kinnisidee tema romaanides.

Roncaglio unistas kirjanikuks saamisest. Limas avaldas ta lasteraamatuid ja ühe teatritüki. Samuti töötas ta Peruu pealinnas riikliku ombudsmanina kuni 2000. aastani, mil otsustas Madridi lennata kindla kavatsusega seal läbi lüüa. Seal tegutses ta variautorina ja tuli ette hetki, mil ta pidi töötama koristajana käies ühest Hispaania kodust teise, et ära elada. Kirjanik on sellest eluetapist rääkinud järgmiselt: „Läksin Hispaaniasse mitmete teiste ladinaameeriklaste jälgedes, kes olid Euroopas läbi löönud nagu Gabriel García Márquez, Mario Vargas Llosa või José Donoso. Õige pea mõistsin, et on rohkem läbikukkujaid kui edukaid inimesi, ainult et esimeste lood ei ulatu kaugele, keegi pole neid kuulnud. Nende kirjandusmärtrite auks otsustasin kirja panna ühe läbikukkuja loo”.[2] Sellest hoolimata saatis Roncaglioglot edu ja ta jäi Hispaaniasse paikseks. Praegu elab ta Barcelonas.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal avaldas ta romaani „Punane aprill” („Abril rojo”), mis räägib võimekast prokurörist, kes määrati uurima väidetavat uut terrorismiilmingut. Selle käigus avastab ta sõjaväelaste musta ja vägivaldse mineviku, kes olid ametis Alberto Fujimori valitsuse ajal. Romaan pälvis Alfaguara auhinna.

2008–2009 osales ta Ladina-Ameerika teemalises raadiosaates „La Ventana” (raadiojaam Cadena SER).

2009. aastal avaldatud „Ühe daami mälestused” („Memorias de una dama”) avaldati osaliselt tsenseeritud kujul, sest Diana Medetti tegelaskuju baseerub päris inimesel, Nelia Barletta de Catesi nimelisel naisel, kes kuulub Peruu ühte mõjukamasse perekonda. Barletta de Catesi lapsed olid raamatu avaldamise vastu. Viimaks jõudsid autor, kirjastus ja Barletta de Catesi lapsed üksmeelele, et raamat avaldatakse vaid kolmes riigis reklaamideta ja tutvustamata.[3]

2010. aastal valis briti ajakiri Granta ta 22 parima alla 35-aastastase hispaaniakeelse kirjaniku hulka.[4]

„Uruguay armuke” („El amante uruguayo”) (2012) räägib kirjanik Enrique Amorimist ja tema suhtest Federico García Lorcaga. Roncagliolo sõnul on Amorim üks suur mõistatus, sest ta on nii miljonär ja kommunist, kui ka gei ja abielumees.[5] See teos moodustab koos romaanidega „Ühe daami mälestuste” ja „Neljanda mõõgaga” („La Cuarta Espada”) päriselulise romaanide triloogia 20. sajandi Ladina-Ameerikast.

2013. aastal avaldas Roncagliolo raamatu „Óscar ja naised” („Óscar y las mujeres”) üheksas osas digitaalsel kujul ja hiljem ka trükis. 2014 avaldas ta „Kõrgeim karistus” („La pena máxima”), uus raamat, mis on inspireeritud Félix Chacaltana juhtumistest ja mille tegevus toimub 1978. aasta jalgpalli MM-i ja Argentina diktatuuri (1976–1983) ajal.[6][7].

Tema viimane teos kannab nime “Lipsunõelte öö” („La noche de los alfileres”, 2016). See on põnevik, mille tegevus toimub 1990. aastate Limas.

Samuti on ta kirjutanud stsenaariume teleseriaalidele, töötanud uuriva ajakirjaniku ja poliitilise nõunikuna. Ta teeb kaastööd Hispaania ajalehele El País ja mitmele iberoameerika väljaandele. Veel on ta tõlkinud selliste prantsuse autorite töid nagu Jean Genet ja André Gide.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • „Nõiutud maja”, õudusjutt („La casa embrujada”)
  • „Sinu sõbrad ei teeks sulle kunagi haiget”, näidend („Tus amigos nunca te harían daño” 1999)
  • „Armunud draakon Rugor,” lastejutt (“Rugor, el dragón enamorado” 1999)
  • “Mostarki sõda”, lastejutt (La guerra de Mostark 2010)
  • „Kaimanite prints”, romaan (El príncipe de los caimanes 2002)
  • „Suureks kasvamine on kurb töö”, 10 lühijuttu (Crecer es un oficio triste 2003)
  • „Natside kunst”, essee („El arte nazi” 2004)
  • „Häbelikkus”, romaan („Pudor” 2004)
  • „Matías ja võimatud” („Matías y los imposibles” 2006)
  • „Punane aprill”, romaan („Aril rojo”, 2006)
  • „Jet lag” („Jet lag” 2007)
  • „Neljas mõõk. Abimael Guzmáni ja Sendero Luminoso lugu” („La cuarta espada. La historia de Abimael Guzmán y Sendero Luminoso” 2007)
  • „Ühe daami mälestused” („Memorias de una dama” 2009)
  • „Elule nii lähedal” („Tan cerca de la vida” 2010)
  • „Uruguay armuke. Tõestisündinud lugu” („El amante uruguayo. Una historia real” 2012)
  • „Minu esimene kord”, jutukogumik („Mi primera vez” 2012)
  • „Óscar ja naised”, romaan („Óscar y las mujeres” 2013)
  • „Suur põgenemine” („El gran escape” 2013)
  • „Kõrgeim karistus” („La pena máxima” 2014)
  • „Lipsunõelte öö”, romaan („La noche de los alfileres” 2016)

Ekraniseeringud

[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal ekraniseeriti tema romaan „Häbelikkus” („Pudor”), mille tegevus viidi Limast üle Gijóni Hispaaniasse.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Santiago Roncagliolo (01.08.2007). "Un abril sin primavera. A propósito de Abril rojo". Pie de página.
  2. ↑ Andrés Gómez Bravo (30.04.2009). "Santiago Roncagliolo: "No hay ningún nuevo boom"". La Tercera.
  3. ↑ Enrique Planas (14.02.2010). "Santiago Roncagliolo negó haber recibido dinero para escribir "Memorias de una dama"". El Comercio.
  4. ↑ "Canon literario se escribe con 'ñ'". El País. 02.10.2010.
  5. ↑ Santiago Roncagliolo (11.03.2012). "¿El amante uruguayo de Lorca?". El País.
  6. ↑ Winston Manrique Sabogal (23.01.2013). "El folletín digital por entregas se abre paso en la Red". El País.
  7. ↑ Aurora Intxausti (20.02.2013). "El libro por entregas de Roncagliolo 'Óscar y las mujeres', en las librerías". El País.