Sean Scully

Sean Scully (2020)

Sean Scully (sündinud 30. juunil 1945 Dublinis Iirimaal) on iiri päritolu ameerika kunstnik, fotograaf ja skulptor.

Tema teoseid leidub muuseumides kogu maailmas ja kahel korral on ta olnud Turneri auhinna nominendiks. 1975. aastal läks Scully maalimisel üle minimalismilt emotsionaalsele abstraktsioonile, loobudes minimalismi kärbitud sõnavarast ning pöördudes tagasi kunsti metafoori ja vaimsuse juurde.

Elust

Sean Scully sündis Iirimaal Dublinis 1945. aastal. Neli aastat hiljem kolis ta koos perega Londonisse, kus nad elasid Lõuna-Londoni tööliste linnaosas. Juba 9-aastaselt teadis Scully, et soovib saada kunstnikuks, ning 15–17-aastaselt sai Scully koolituse Londonis asuvas eratrükikojas.^[1] Tänu sellele tööle sai Scully palju kogemusi, mis mõjutasid tema tulevikku kunstnikuna. Tehes täiskoormusega mitmesuguseid töid, sealhulgas graafilisi kujundusi, käis Scully ka kunstikoolis. Victoria Hallis krohvijana töötades külastas Scully iga päev Tate Milbanki, et vaadata Van Goghi "Tooli" (1888), mis avaldas talle muljet.^[2]

Sean Scully ema oli laulja, seetõttu meeldis Scullyle ka muusika ning teismeeas mõjutas teda rütmibluus. Scully omas ja haldas R&B klubi teismelisena Lõuna-Londonis ning kuulus korraks koos oma venna ja sõbraga ka R&B bändi.^[3]

Isiklik elu

Scully sai isaks 19-aastaselt, poeg Paul sündis 7. mail 1965. Paul hukkus 1983. aastal autoõnnetuses 18-aastaselt.^[4] Newcastle'i ülikoolis tutvus Scully maaliosakonna tudengi Rosemary Purnelliga, nad abiellusid 1971. aastal ja hiljem lahutasid. Siis abiellus Scully 1978. aastal kunstnik Katherine Leega, nad lahutasid 1998. aastal. 2006. aastal abiellus ta kunstnik Lilian Tomaškoga, kellest sai tema neljas naine^[5]. 2009. aastal sündis neil poeg Ozin Scully.

Haridus

Sean Scully alustas 1965. aasta septembris täiskoormusega õpinguid Londonis Croydoni kunstikolledžis. Kaks aastat hiljem kolis ta Newcastle'i ülikooli. Scully sai Frank Noxi stipendiumi 1972. aastal Harvardi ülikoolis õppimiseks. Just siis, esimest puhku Ameerika Ühendriikides elades, hakkas Scully katsetama uusi maalitehnikaid, nagu teibi ja pihusvärvi kasutamine.^[6]

Karjäär

Algusaastad, 1970–1980

Scully esimene isikunäitus toimus Londonis Rowani galeriis. Sel perioodil õpetas Scully Chelsea kunsti- ja disainikolledžis ning Goldsmithsi kunstikoolis, jätkates maalimist oma Slone Lane'i stuudios Rotherhite'is. 1975. aastal, kui Scully oli 30-aastane, ta sai kaheaastase Harknessi stipendiumi ja kolis New Yorki. Enne seda oli ta New Yorgis sõbrunenud kunstnik Robert Rymaniga. 1970. aastatel ühendas Scully ameerika minimalismi opkunstiga. New Yorgis mõjutas minimalism tema loomingut tugevalt ja Scully maalide palett taandus halli monokroomiasse (sari "Black Paintings"). Scully alustas 1979. aastal tööd maalisarja "The Catherine Pictures" kallal. Jagades Duane Streeti ateljeed oma kolmanda abikaasaga, lõid nad maalisarja. Idee oli valida üks Scully maal, mille ta valmistas igal aastal koos oma naisega. Siis saab see pilt kollektsiooni osaks, mis sai nime tema naise järgi. Sellest sai alguse Scully enda erakogu.^[7][8]

Eemaldumine minimalismist: 1980–1982

Sean Scully "Opulent Ascension"

1980. aastal eemaldus Scully New Yorgis minimalistlikust liikumisest ja üritas tuua oma loomingusse rohkem inimlikke elemente. Selle aja jooksul tegi ta mitu reisi Marokosse ja Mehhikosse, mis mõjutas ka tema kunsti. 1981. aastal toimus Birminghams Ikooni galeriis Sean Scully loomingu esimene retrospektiiv. See oli ka aasta, kui Scully otsustas loobuda seotusest minimalismiga, tuues maalidesse tagasi värvi ja ruumi. Jäikade värviribade asemel tuli tema töödesse vabad mustrid.

Geomeetriline abstraktsioon: 1982. aastast tänini

1982. aastal alustas Scully kümme aastat väldanud koostööd galeriiomanik David McKeega. Sama aasta suvel Montaukis Edward Albi kunstikoloonias viibides hakkas Scully looma väikseid mitme paneeliga teoseid, mille ta maalis puitalusele. Neid teoseid nimetatakse Long Islandit ümbritsevate saarte auks "Ridge, Plum and Bear". Samuti hakkas ta suuremates maalides rakendama jäiga geomeetria ning ekspressiivse tekstuuri ja värvi kombinatsiooni. Ilmekas näide sellest on "Pimeduse süda", mis on inspireeritud 1899. aasta samanimelisest romaanist. 1983. aastal alustas Scully koostööd Mohammad O. Khaliliga. See oli Scully esimene koostöö graafikuga ja trükikunstile pühendumise algus. 1984. aastal hõlmas New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum Scully kaasaegse maali ja skulptuuri rahvusvahelisse uuringusse. 1985. aastal võõrustas Carnegie Instituut Scully esimest näitust kunstimuuseumis. Ka teised suuremad muuseumid hakkasid omandama Scully suuremõõtmelisi maalinguid. Selle perioodi Scully maalid on rasked ja füüsilised nii mõõtmetelt kui ka esteetikalt.^[9] 1987. aastaks olid Scully teosed muutunud vähem keerukaks, ühtlaseks ja väiksemaks ning hakanud sisaldama heledamaid värvipalette (nt "Pale Fire", 1988). Samal aastal, katsetades Mehhiko rannas akvarellidega, lõi Scully esimese pildi, mis sai laiendatud meditatsiooniks arhitektuuri ja valguse osas koos Valgusseinaga. 1989. aastal toimus Whitechapeli galeriis Londonis Scully isikunäitus, mis läks edasi Madridi Palacio Velázqueze ja Müncheni Städtische Galerie Lenbachhausi. Need olid Scully esimesed isikunäitused Euroopas. Pilt "Miks ja mis" (kollane) 1988. aastal sisaldas esimest korda terast. Samuti hakkas ta sel ajal regulaarselt kasutama malemotiivi, vihjates esmalt oma 1970. aastate keskpaiga teibiga valminud maalidele. 1992. aastal, kui Sean Scully õpetas Harvardi ülikoolis, naasis ta Marokosse, et filmida BBC dokumentaalfilmi "Kunstniku teekond: Sean Scully Henri Matisse'ist". 1994. aastal avas Scully Barcelonas teise ateljee ja 1995 naasis Marokosse. Atlas Walls on portfoolio Scully selle reisi jooksul tehtud fotodest. 1995. aastal naasis Scully New Yorki, kolides suurde uude stuudiosse Manhattanil Chelseas. 1997. aastal eksponeeriti Scully fotosid esmakordselt Sala de Exhibitiones Rekaldes Hispaanias Bilbaos. Scully osales 1998. aastal Metropolitani kunstimuuseumis Richard Pusett-Dharti näituse kollokviumil. 1999. aastal toimus Scully graafika retrospektiiv Viinis Graphische Sammlung Albertinas ja Gravelinesis Musée du Dessin et de l 'Estampe Originalis.

2001–2013

2001. aastal omandas Fort Worthi moodsa kunsti muuseum terve Katariina sarja, mis koosneb 18 maalist aastatest 1979–1996. 2002. aastal avatud uues muuseumihoones eraldati nende eksponeerimiseks spetsiaalne ruum. Aastateks 2002–2007 määrati Scully Müncheni Kunstiakadeemia maaliprofessoriks. 2004. aastal avati Scully retrospektiiv Soomes Tamperes Sarah Hildeni muuseumis. Sama näitus liikus edasi Saksamaale Klassik Stiftung Weimari ja Austraalia Rahvusgaleriisse. Washingtoni Phillipsi kogus ja Fort Worthi moodsa kunsti muuseumis eksponeeriti aastatel 2005–2006 "Valgusseina" maalisarja.^[10]. 2006. aastal avati Hugh Lane'i galeriis Sean Scully tuba, tema maalide näitus toimus Prantsuse Rahvusraamatukogus. Saksamaal Duisburgis Küppersmühlefür Kaasaegse Kunsti Muuseumis avati retrospektiivnäitus. 2011. aastal avas Chazeni kunstimuuseum oma uue muuseumiosa, kus oli eksponeeriti kaheksat Scully maali. Scully avas 2012. aastal veel üheksa isikumuuseumi näitust, sealhulgas Philadelphia Kunstimuuseumis, MIMA-s, Berni Kunstimuuseumis, Lenos Kunstmuseum Linzis ja IVAM-is Valencias.^[11]

Vastuvõtt Hiinas ja uued projektid: 2014–2017

2014. aastal avas Scully uue ateljee New Yorgis Tappanis, kus jätkas 2000. aastal alguse saanud "Landline'i" maalisarja. Samal aastal avas Scully neliteist isikunäitust maailma eri paigus, sealhulgas Lääne kunstniku esimese suurema retrospektiivi Hiinas. Näituse pealkiri oli "Follow the Heart: The Art of Sean Scully", see toimus Pekingis. Näitus hõlmas uut monumentaalset moolterasest skulptuuri China Piled-Up ja reisis Shanghai Himaalaja muuseumist CAFA kunstimuuseumi Pekingis. 2015. aastal osales Scully esimest korda Veneetsia biennaalil isikunäitusega "Maismaad" (Palazzo Falieris). Austrias Lieunigi muuseum avas Sean Sculliga oma uue laiendushoone "Maal kui kujundus kogu maailmas". Aukohal oma pikaajalise sõpruse austamiseks 2013. aastal surnud kunstikriitik Arthur Dantoga avaldas Scully ajakirja Danto on Scully, ühendades viie essee sarja, mille Danto kirjutas kunstniku kohta viimase 20 aasta jooksul^[12]. 2015. aastal viis Scully lõpule Hispaanias asuva Santa Cecilia de Montserrati 10. kiriku restaureerimise. Montserrati muuseumi nimel püstitas püha ruumi tervikliku kunstilise sekkumise Scully mitte ainult pidevalt maalide paigaldamisega, vaid töötas ka seinamaalingu konkreetsetes kohtades, aga ka altari ja risti kujundusega. Praegu on kabel samal ajal töötav kirik, nagu ka Sepai Scully loodud Espai d 'Art. Scully pälvis V Congresso Asocacion Protecturi panuse Hispaania usupärandisse. 2016. aastal avati Nanjingi Kunstiülikooli kunstimuuseumis Hiinas Scully teine ​​suur näitus "Sean Scully: vastupanu ja visadus".^[13] Lisaks Scullyle avasid isikumuuseumi näitused Budves Tšehhi Vabariigis ja Valencias Hispaanias, ja kunstnik kogus oma erakogu kaks näitust konkreetsete varajaste perioodide teostest. Üks 1970. aastate teostest Ridgewoodi vabas ruumis, Quincy koos Cheim & Readiga ja teine ​​1980. aastate teos koos Munchini galeriiga. Varasema töö kordusest inspireerituna hakkas Scully kordama selliseid meetodeid nagu pihusvärvimine, millega ta oli tutvust teinud 1960. aastate lõpus. Aastatel 2015–2017 laienes Scully looming kahes konkreetses valdkonnas: skulptuur ja kujundus. Sel perioodil alustas Scully skulptuuriprojektide, sealhulgas tornisarjade kallal töötamist, kasutades erinevaid materjale, näiteks tuplerterasest, marmorist ja roostevabast terasest, ning sarja "Stack" tutvustati nii toor- kui ka värvitud terasest. Alustati uut Blocki maalide sarja, milles Scully ise viitas oma skulptuurile maaliga. See uus suund oli New Yorgis Cheim & Readis korraldatud isikunäituse "Wall of Light Cubed" fookuses^[14]. Scully muutis ka oma 1960. aastate lõpust pärit varajast konfiguratsiooni uurimist Eleuthera-nimelise kujundmaalide sarjana, mis valmis aastatel 2015–2017.

2018–2019

Sean Scully "Crate of Air", 2018

2018. aastal toimus maailma eri paigus 12 Scully 12 avalikku näitust, kus ta käsitles monumentaalse õhukasti skulptuuri paigaldamist Mehhiko linna Cuadra San Cristóbalisse. Muud näitused toimusid Moskva multimeediakunstimuuseumis; Hatton ja Laing Galleries, Newcastle, Suurbritannia; Kaasaegse kunsti muuseumis De Pontis Tilburgis Hollandis; Vene muuseumis Peterburis Venemaal; Staatlisch Kunsthalle Karlsruhes Saksamaal; Yorkshire'i skulptuuripargis Suurbritannias ja nii edasi. 2019. aastal avati Londoni Rahvusgaleriis Sean Scully näitus "Sea Star", kus näidati Scully loomingut koos J. M. W. Turneri loominguga. Sean Scully ja "The Art of Everything" olid eetris Suurbritannias BBC Two. Veneetsia 58. biennaali jaoks tutvustas Scully San Giorgio Maggiore basiilikas "Sean Scully: Human" hiljutiste maalide näitust ja uut skulptuuri "Opulent Ascension" kõrge renessansiaegse Palladese kiriku kupli all.^[15]

Viited

1. "Building blocks: How Sean Scully conquered China".
2. "Sean Scully".
3. "The Spiritual Dynamic in Modern Art: Art History Reconsidered".
4. William Cook. "Sean Scully: 'Fatherhood has given my art a new lease of life'". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2020.
5. "Sean Scully: World famous Irish artist and son of Inchicore".
6. "Unnatural Wonders: Essays from the Gap Between Art and Life".
7. "The Aesthete in the City: The Philosophy and Practice of American Abstract ..."
8. "Sean Scully". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. detsember 2019.
9. "Modern Art Museum of Fort Worth".
10. "Sean Scully".
11. "CONSTANTINOPLE OR THE SENSUAL CONCEALED | THE IMAGERY OF SEAN SCULLY".
12. "Danto on Scully".
13. "Sean Scully". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2019.
14. "SEAN SCULLY Wall of Light Cubed".
15. "Painter Sean Scully Is Planning a Deeply Personal Exhibition in a Venice Church That Will Pay Tribute to His Lost Son".