T-27

See artikkel räägib Nõukogude Liidu tanketist; USA soomusauto kohta vaata artiklit T27

T-27

Tanketi T-27 tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus	2,60 m
Laius	1,82 m
Kõrgus	1,44 m
Kaal	2,7 t
Kliirens	240 mm
Meeskond	2 meest
Relvastus
Suurtükk	–
Suurtüki kaliiber	–
Suurtüki lahinguvaru	–
Kuulipildujad	1×DT
Kuulipilduja kaliiber	7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru	2500 padrunit
Soomus
Torni esikülg	–
Torni küljed	–
Torni lagi	–
Korpuse esikülg	10 mm
Korpuse küljed	10 mm
Korpuse tagaosa	10 mm
Korpuse lagi	6 mm
Korpuse põhi	4 mm
Mootor
Mootor	FORD-AA või GAZ-AA
Mootori võimsus	40 hj
Kiirus maanteel	42 km/h
Kiirus maastikul	16 km/h
Kiirus vees	–
Läbisõit maanteel	110 km
Läbisõit maastikul	60 km
Läbisõit vees	–

Tankett T-27 ehk lihtsalt T-27 oli Nõukogude Liidus aastatel 1931–1933 toodetud tankett, mida toodeti kokku 3297 masinat.

Eellugu

1920. aastate lõpul võeti Nõukogude Liidus vastu programm, mis nägi ette väikeste luuretankide (tankettide) väljatöötamise ning tootmise. Need masinad olid ette nähtud koostööks tankidega T-18, kuid ka luureks ja sideks.

Aastatel 1927–1930 projekteeris KB Üleliidulise Relvaarsenali ühing tanki T-16 (tanki MS-1 eelkäija) baasil tanketid T-17, T-21 (projekt), T-23 ja T-25 (projekt). T-23-st töötati välja kaks varianti, ilma tornita ja ümmarguse torniga. Järgnevalt projekteeritud T-25 oli aga kõigest tanketi T-17 edasiarendus.

Need ei olnud sugugi halvad masinad oma aja kohta, kuid seeriatootmise faasis oleks nende „lastehaiguste” kõrvaldamine nõudnud väga palju aega, selle tulemusena otsustati osta litsents tankettide Carden-Loyd Mark VI tootmiseks Nõukogude Liidus.

1930. aastal ostis Nõukogude Liit Inglismaalt 26 tanketti Carden-Loyd Mark VI, mis said nimetuseks 25-V või K-25 (V – Vickers ja K – Carden Loyd) ja ka litsentsi nende masinate seeriatootmiseks. Kohe anti masinad seeriatootmisse, aastatel 1930–1931 plaaniti ehitada 290 tanketti ja edaspidi 400 masinat aastas. Põhiline tankettide ehitus hakkas toimuma Autotehases nr 2 (alates 1932. aastast tehas nr 37).

Nõukogude tankiehitajad ei kopeerinud inglise masinat üks-ühele, enne masina seeriatootmisse laskmist tehases nr 37 töötati masinale välja uus konstruktsioon. Suurendati korpuse mõõtmeid, laiendati roomikuid ja muudeti veermikku. Konstrueeriti seadeldis kuulipildujale ning tehti muidki muudatusi ja viimistlustöid. Konstruktsioonillisi muudatusi tehes arvestati Nõukogude vägede sõjalisi kogemusi, kohalikku kliimat ja geograafiat.

Tankett muutus märgatavalt, sai uueks nimeks T-27 ja võeti RKKA käskkirjaga 13. veebruaril 1931 relvastusse. Masinat hakkasid kohe tootma mitu tehast. Peamine tootmine jäi tehasesse nr 37, peale selle toodeti T-27 ka Leningradi tehases Bolševik ja Nižni Novgorodis äsja valminud autotehases, praegune GAZ (ГАЗ).

T-27 konstruktsioon ja tehniline lahendus

Korpus

Tanketi korpus oli valmistatud valtsitud soomuslehtedest, mis omavahel olid needitud ja osaliselt keevitatud elektrikeevitusega. Soomuse paksus esiküljel, külgedel ja ahtriosas oli 10, katusel 6 ning põhjal 4 mm. Meeskonna istekohtade kohale katusele olid tehtud ristkülikukujulised seestpoolt suletavad luugid.

Vaatlemine lahinguväljal toimus läbi spetsiaalsete vaatepilude, mis paiknesid korpuse ülemises esi- ja külgmises seinas. Masina soomus oli seestpoolt masina põhjast kuni 400 mm kõrguseni vooderdatud linase riidega, et muuta masin vettpidavaks jõekoolmeid ületades.

Relvastus

Tankett oli varustatud 7,62 mm kuulipildujaga DT (ДТ) 1929. aasta mudeliga. 28 magasini olid paigutatud stellaaži, igas magasinis oli kindel arv padruneid, laskur sai magasinid kätte spetsiaalse trossmehhanismi abil.

Mootor ja transmissioon

T-27 mootor oli neljataktiline, neljasilindriline vesijahutusega, võimsusega 40 hj Ford AA (GAZ AA) karburaatormootor (karburaator Ford-Zenit). See oli võimeline arendama 220 pööret minutis ning andis masinale maanteel maksimaalkiiruseks 42 km/h. Mootorit oli võimalik käivitada starteriga, mille võimsus 0,7 kilovatti või käsivändaga. Kütusepaagid mahutasid 42 liitrit, sellega oli võimalik maanteel läbida 110 ja maastikul 60 km.

Transmissioon pärines samuti veoautolt Ford AA (GAZ AA), mis koosnes kuivast ühekettalisest raudkattega sidurist, neljakäigulisest käigukastist, diferentsiaalist ja kahest külgmisest reduktorist.

Veermik

Veermikus oli T-27-l kasutatud blokeeritud pooljäik tüüpi vedrustust, vetruvus saavutati teraslehtvedrude abil. Veermik koosnes kolmest kahe kanderattalisest vankrist. Esimesed suured rattad olid vedavad, mis haakusid roomikutega. Roomikute laius oli 150 mm.

Sideaparatuur

Sidepidamisvahendid nii sisemiseks kui ka väliseks sideks puudusid, teiste masinatega suheldi signaallippude abil, mis oli tüüpiline Nõukogude tankidele tol ajal.

T-27 sõjategevuses

Punaarmees moodustati tankettidest mehhaniseeritud luureüksused. 1932. aasta 11. märtsi direktiiviga oli 1932. aasta lõpuks moodustatud 65 tankettidega varustatud pataljoni (igaühes umbes 50 masinat). Hiljem vähendati pataljonide arvu 23-ni.

1930. aastate alguses kasutati tankette üsna edukalt Kesk-Aasias (Karakumi kõrbes) võitluseks basmatšide vastu. Neid kasutati ratsaväe saatemasinatena ja staabimasinatena. 1933. aastal tankettide tootmine lõpetati, kuna need osutusid liiga kaitsetuteks isegi käsirelvade tule vastu. Samadele järeldustele jõudsid ka välismaised eksperdid pärast Carden-Loydi tankettide testimist reaalsetes lahinguoludes (Boliivia ja Paraguay sõda 1932–1935 ning Itaalia ja Abessiinia sõda 1935. aastal). Tanketid kaotasid oma eelised ja jäid teisejärgulisteks, neid kasutati peamiselt tankistide väljaõppeks. Peale selle oli mõni tankett üle antud lennuväljadele. Pärast ümberehitust sai T-27-st veok 37 ja 45 mm suurtükkidele. Siiski olid oma eelised tankettidel T-27, näiteks masina lihtsus ja vähenõudlikkus ning väikesemõõdulisus, mis lubasid masinat transportida õhu teel, kasutada sellistes kohtades, kuhu muu tehnikaga nii lihtsalt ei pääse (näiteks metsas). Nimelt tänu tankettidele hakati arendama transporditavaid tanke, soomustransportööre, kui ka amfiibtanke. 1. jaanuariks 1937 oli Nõukogude vägedesse alles jäänud 2547 tanketti T-27.

Mõningatel andmetel oli Nõukogude armee koosseisus 1941. aasta 1. jaanuari seisuga 2157 tanketti T-27, osa neist võttis osa ka lahingutegevusest Suure Isamaasõja alguses ning osa neist „elasid” kuni Moskva lahinguni. 1. detsembril 1941 osalesid mõningad masinad vasturünnakus Jahrome rajoonis 71. üksikmereväe laskurite brigaadi koosseisus.

Muud T-27 baasil ehitatud masinad

Т-27М (Т-27С) – 37 mm suurtükiga Hotchkiss relvastatud liikursuurtükk, mis valmis 1931. aastal. Võrreldes baasmasinaga oli tehtud mõningad muudatused korpuses ja veermikus. Esimesel variandil paiknes korpuse esiseinas üks kahur, teisel variandil aga üks kahur ja üks kuulipilduja. Pidades silmas masina mõõtmeid, mis olid üsnagi väiksed oli mõlemale variandile väljatöötatud spetsiaalne roomikutel haagis laskemoona tarbeks. Neid masinaid toodeti väike partii Leningradi tehases Bolševik.

ОТ-27/ХТ-27 (БХМ-4) – leegiheitjatankett, millele paigutati 1932. aastal katsekorras kuulipilduja asemel leegiheitja, mis võis leegi lasta kuni 25 m kaugusele. Mudelit katsetati 1932. aastal ja 1933. aastaks toodetigi kokku 187 (mõningatel andmetel 164) sellist masinat.

СУ-76 – 76 mm suurtükiga relvastatud liikursuurtükk, mille töötas välja aastatel 1933–1934 tehases Krasnõi Putilovets spetsiaalne konstruktoribüroo. Kahur oli paigaldatud ühele ning laskemoon ja suurtükimeeskond teisele tanketile. Valmisid projekt ja viis katsemasinat, millele oli kahur paigaldatud kas avatult või kilbiga kaitstult. Laskmisel suurtükist oli vaja kasutada tugesid (jalgu). Masin kujunes ülekoormatuks ega suutnud liikuda maastikul, ilma et mootor poleks üle kuumenenud. Tööd masina kallal lõpetati.

СУ-76К (СУ-3) – 76 mm reaktiivsuurtükiga relvastatud liikursuurtükk. Masin töötati välja 1933. aastal ja oli varustatud 76 mm Kuratzevski dünamoreaktiivsuurtükiga K. Suurtükk oli paigutatud masina korpusse ning oli kaitstud soomusega, v.a suurtüki raua esi- ja tagaosa. Polügoonikatsetustel pidas masin vastu ja otsustati relvastusse võtta, kuid siis ilmnesid puudused suurtükil. Kahurist tulistamine osutus väga ohtlikuks.

ТТ-27 – kahe mittejuhitava reaktiivmürsuga varustatud masin, mis töötati välja 1932. aastal. Raketi stardiseadeldised paiknesid masina korpuse kummalgi küljel ja neid käivitati masina seest. 1932. aastal valmis viis sellist masinat.

Т-27ПХ – hermeetiline tankett, mis oli võimeline ületama veetakistusi mööda veekogu põhja; tanketi katsemasin valmis 1934. aastal.

1935. aasta sõjaväemanöövritel demonstreeriti T-27 transportimist õhu teel, selleks riputati tankett raskepommitajate TB-1 ja TB-3 kere alla. Masinate kinnituskonstruktsioonid oli välja töötanud vene insener A. F. Kravzev. Selle ehitusega tankette oli võimalik nii transportida kui ka madalalt kõrguselt alla heita.

Välislingid

Tankett T-27 vene keeles