Tõnu Oja
|
See artikkel on näitlejast; ökoloogi ja matemaatiku kohta vaata Tõnu Oja (ökoloog). |
Tõnu Oja (sündinud 4. juulil 1958 Tallinnas) on eesti näitleja, luuletaja ja laulutekstide autor.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta lõpetas 1976. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1980. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IX lennu.
Töökäik ja loominguline töö
[muuda | muuda lähteteksti]1980–1998 oli Tõnu Oja Tallinna Linnateatri näitleja, 1996–1997 ka kirjandusala juhataja. 1998–2003 oli ta vabakutseline. Alates 2003. aastast töötab ta Eesti Draamateatris.
Tõnu Oja on mänginud telelavastustes (lastesari "Pätu" 1990, "Intermezzo" 1997), kuuldemängudes ("Vee voog" 1991, "Täna hommikul" 1997, "Üks üsna kummaline armulugu" 2000, "Kas kuulete?" 2000, "Aabitsa kukk" 2006 jt.). Ta on esinenud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni laste‑ ja meelelahutussaadetes (olnud ka stsenarist, lavastaja ja saatejuht).[1] Oja on teinud lavastusi – Andrus Kivirähki "Kakand ja kakand" 1998 Endlas ning "Hiired pööningul" 2001, samuti Endlas.[2]
Filmograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Teleseriaalid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1993 "Salmonid", stsenarist
- 2001 "Pehmed ja karvased"
- 2007 "Ohtlik lend", Kristjan Randlane
- 2005 "Hajameelselt abielus", režissöör
- 2008 "Tuulepealne maa", Joosep Roo
- 2010 "Riigimehed", Opositsioonimees
- 2010 "Kättemaksukontor", Tarvo Lemmet
- 2010–2012 "Kelgukoerad", Joosep Talivere; Tõnu
- 2013 "Kerge elu", Ants Vahtra
- 2016 "Papad mammad", Jüri
- 2017 "Siberi võmm", Enn Armot
- 2022 "Archie & Nellie" (Läti), Archie
- 2023 "Täiuslik sõbranna", Endel
Animafilmid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1973 "Veealused", teksti lugeja; hääl
- 2003 "Karl ja Marilyn", jutustaja
- 2003 "Barbarid", hääl
- 2006 "Leiutajateküla Lotte", Giovanni
- 2007 "Lõpuõhtu", hääl
- 2011 "Lotte ja kuukivi saladus", Kuujänes Rihv
- 2012 "Talvekummitus", hääl
- 2012 "Happy Birthday", Robot
- 2019 "Lotte ja kadunud lohed", Svennur
Mängufilmid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1963 "Jäljed", Toomas
- 1981 "Pihlakaväravad", "Sipsik"
- 1983 "Suletud ring" (telemängufilm), Kurt-Roser
- 1985 "Bande", episoodiline osa
- 1990 "Sügis", Benno
- 1992 "Armastuse lahinguväljad", Peigmees
- 2004 "Täna öösel me ei maga", Mees Lasnamäel
- 2004 "Sigade revolutsioon", Operaator
- 2005 "Vanameeste paradiis" (lühifilm), Leo
- 2005 "Libahundi needus", Alterbaum / Margus
- 2005 "August 1991" (telemängufilm)
- 2006 "Vanapagan" (lühifilm), Vanapagan
- 2006 "Konkurss" (lühifilm), Taksojuht
- 2008 "Taarka", Vasso
- 2010 "Jope" (lühifilm), Jopevaras
- 2011 "Üks mu sõber", Peaarst
- 2011 "Kirjad Inglile", Jeremia Juunas Kirotaja
- 2012 "Võlutari Leivapätsid" (lühifilm), Kunstnik (Karl)
- 2013 "Üleastumine" (lühifilm), Prohvet
- 2013 "Elavad pildid", Julius
- 2014 "Tosin küsimust Eesti kohta: Laulu teekond" (lühifilm), Peremees Ants
- 2015 "Vehkleja", Lapsevanem koosolekul
- 2015 "Supilinna Salaselts", Politseinik Lippus
- 2015 "1944", Omakaitse leitnant
- 2016 "Õnn tuleb magades", Kai
- 2016 "Luuraja ja luuletaja", Endel
- 2017 "Mõrv hotellis" (lühifilm), Taavet
- 2017 "Keti lõpp", Härra
- 2018 "Eia jõulud Tondikakul", August
- 2019 "Valvuri evolutsioon" (lühifilm), Valvur
- 2019 "Johannes Pääsukese tõeline elu", Papa Lebedev
- 2020 "O2", Vabriku juhataja
- 2020 "Hüvasti, NSVL", Vanaisa
- 2020 "Avita kirjastuse õpikuklipid" (lühifilm)
- 2021 "Jahihooaeg", Eva ülemus
- 2022 "Palve" (lühifilm), Isa
- 2023 "Taevatrepp", Paul
- 2023 "Sulavõim" (lühifilm), Kurb Mees
- 2024 "Mehe tegu" (lühifilm), Kurb mees
- 2024 "Kurb Pärand" (lühifilm), Igor
Kirjanduslik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on tõlkinud näidendeid ja muusikale (Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boublili "Hüljatud", koos Villu Kanguriga, saanud tõlkeauhinna), kirjutanud teatriartikleid, luuletusi ja laulusõnu (ansamblitele Zorbas, L'Dorado, Kuldne Trio jt).[2]
Tema kirjanduslik pseudonüüm on Laur Lomper.[3]
2024. aastal ilmus tal raamat "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe", kuhu on on mahutatud valik Laur Lomperi parimatest ja ka tuntumatest tekstidest, samuti Tõnu Oja isiklikumad emotsioonid ja juhtumised.[4]
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Tõnu Oja on kandideerinud Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel aastatel 1993–2021 erinevates valimisnimekirjades ja erakondades Haaslava vallas ja Harku vallas. Ta on olnud valitud 1993. ja 1996. aastal Haaslava vallavolikogu ja 2017. aastal Harku vallavolikogu liikmeks.[5]
Riigikogu valimistel on ta kandideerinud aastatel 1992, 1995, 1999, 2007 ja 2019, kuid valituks ei ole osutunud.[5]
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 2 (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosad) 328 häält ning ei osutunud valituks.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend on näitleja ja lavastaja Rein Oja. Tema abikaasa on Mare Oja, pojad aga näitleja Pääru Oja ja teatritegelane Kaarel Oja.[6]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1999 Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhind
- 2001 Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind (Eesti Draamateatri lavastuse "Aristokraadid" trupile)
- 2001 Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind Eesti Draamateatri lavastuse "Aristokraadid" trupile
- 2002 Aleksander Kurtna nimeline auhind (koos Villu Kanguriga)
- 2004 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia meespeaosatäitjale (Mauno „Aabitsa kukk“, muinasjutuvestja „Lumekuninganna“, Villu „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“)
- 2009 II preemia ja monoteatrite festivalide direktorite diplom rahvusvaheliselt monoteatrite festivalilt “MonoBaltija” Kaunases Mauno rolli eest lavastuses „Aabitsa kukk“
- 2009 grand prix monolavastuste festivalilt „Zvaigzne“ Riias Mauno rolli eest lavastuses „Aabitsa kukk“
- 2009 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale meeskõrvalosatäitjale (Rulling „Vombat“ ja Donis „Pedro Páramo“)
- 2010 Raadioteatri näitlejaauhind
- 2012 Valgetähe IV klassi teenetemärk[7]
- 2014 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale meeskõrvalosatäitjale (Karl Robert Pusta „Wabadusrist“, Gooper „Kass tulisel plekk-katusel“, Christopher „Hõimud“, Elmo, spordimuuseumi teadur „Kuldne Lurich“)
- 2017 Raadioteatri näitlejaauhind (koos Rein Ojaga)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tõnu Oja. draamateater.ee.
- ↑ 2,0 2,1 Tõnu Oja. Eesti Teatriliit.
- ↑ "Tähelaev: Tõnu Oja". Eesti Televisiooni saade ERR-i arhiivis, esmaeeter 10.06.2007
- ↑ "40 aasta jagu Tõnu Oja värsse jõudis raamatukaante vahele". Postimees. 10. detsember 2024.
- ↑ 5,0 5,1 Tõnu Oja. Valimiste arhiiv, vaadatud 1. november 2024.
- ↑ Tõnu Oja: mulle meeldis, kui isa end purju jõi, siis ta muutus lahkeks. menu.err.ee, 1. aprill 2019.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tõnu Oja. Eesti filmi andmebaas.
- Tõnu Oja. IMDb.
- Tõnu Oja Draamateatri kodulehel
- Tõnu Oja. Siin ja praegu. ERR videoarhiiv, 13. veebruar 1997.
- "Tähelaev: Tõnu Oja". Eesti Televisiooni saade ERR-i arhiivis, esmaeeter 10. juunil 2007
- Kairi Prints, "Tõnu Oja 50: ma valin ülemäära", Postimees, 4. juuli 2008
- Villu Kangur, "Tõnu Oja ei tõmba endale enam jama kaela", EPL Laupäev, 28. juuni 2008
- Andres Laasik, "Tõnu Oja: minust läks see karikas mööda", Eesti Päevaleht, 5. veebruar 2011
- Tiina Kruus, Tõnu Oja: armastust on, aga seda pole kunagi üleliia. epl.delfi.ee, 17. veebruar 2023
- Tõnu Oja ei kutsuks oma sünnipäevale ühtegi sõpra, muidu rikub nende õhtu ära. ekspress.delfi.ee, 25. september 2024