Anatoli Lukjanov

Anatoli Lukjanov

Anatoli Lukjanov (Анатолий Иванович Лукьянов; 7. mai 1930 Smolensk – 9. jaanuar 2019 Moskva) oli NSV Liidu partei- ja riigitegelane ja Venemaa poliitik, viimane Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimees 1990. aasta 15. märtsist kuni 1991. aasta 4. septembrini.

Anatoli Lukjanov oli õigusteaduste doktor (1979) ja alates 2004. aastast Moskva Ülikooli professor.

Poliitiline tegevus NSV Liidus

Anatoli Lukjanov osales 1977. aastal NSV Liidu Konstitutsiooni ettevalmistamisel, aastatel 1977–1983 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja.

Aastatel 1983–1985 oli Anatoli Lukjanov NLKP KK üldosakonna juhataja asetäitja, 1985–1987 juhataja ning aastatel 1987–1988 NLKP KK administratiivorganite osakonna juhataja.

1985. aastal valiti Anatoli Lukjanov NLKP Keskkomitee liikmeks ja Vene NFSV Ülemnõukogu saadikuks.

Ta on olnud ka NLKP KK sekretär (1987—1988) ja NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat (1988—1990).

1987. aastal valiti Anatoli Lukjanov NSV Liidu Ülemnõukogu liikmeks ja oli aastatel 1988–1989 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe esimene asetäitja. 1989. aastal valiti NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogu liikmeks.

NSV Liidu Ülemnõukogu viimase esimehena oli ta algul NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi poolehoidja, hiljem aga oponent.

Poliitiline tegevus Venemaa Föderatsioonis

Anatoli Lukjanov osales 1991. aastal augustiputšis ja teda hoiti kuni 1992. aasta detsembrini eeluurimisisolaatoris. Teda süüdistati riigireetmises ja võimuhaaramise katses kuid koos teiste putšis osalenutega amnesteeriti ta 1994. aastal. Vabanenud 1992. aasta lõpus vahi alt, valiti ta 1993. aastal kommunistide nimekirjas Riigiduumasse. Anatoli Lukjanov oli üks Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei asutajaid 1993. aastal ja selle Presiidiumi liige aastatel 1994—2000.

Duumasaadiku ametit pidas ta kuni 2003. aastani.

Autasud

• Tööpunalipu orden (1971)
• Oktoobrirevolutsiooni orden (1980)
• Smolenski linna aukodanik (2000) ^[1]
• Vene Föderatsiooni teeneline jurist (2012) ^[2]

Viited

1. "Smolenski riiklik muuseum". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2016. Vaadatud 10. jaanuaril 2019.
2. Venemaa presidendi ukaas nr 902