Paul Gerhard Schürer (14. aprill 1921 Zwickau – 22. detsember 2010 Berliin) oli Saksa DV riigitegelane.
Gerhard Schürer oli pärit töölisperekonnast. Rahvakooli lõpetamise järel õppis ta aastatel 1936–1939 masinalukksepaks. Teisest maailmasõjast võttis ta osa Luftwaffe koosseisus. Sõja järel töötas Schürer esialgu lukksepa ja veoautojuhina. 1947–1951 töötas ta Saksimaa liidumaavalitsuses, jõudes välja majandusküsimuste osakonnajuhataja ametikohani. 1948. aastal astus ta Saksamaa Sotsialistlikku Ühtsusparteisse.[1] 1952. aastal lõpetas ta Mecklenburgi parteikooli ja 1958 NLKP Kõrgema Parteikooli Moskvas.
1951. aastal asus ta tööle Saksa DV Ministrite Nõukogu juures asuvas Plaanikomisjonis. Alates 1955. aastast oli Schürer Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee planeerimis- ja finantsosakonna töötaja, 1960. aastal sai ta osakonnajuhataja asetäitjaks ja 1962. aastal osakonnajuhatajaks. Aastatel 1965–1989 oli ta Saksa DV Plaanikomisjoni esimees.[2]
Alates 1963. aastast oli Gerhard Schürer Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee liige. 1967. aastal sai ta Rahvakoja (parlamendi) liikmeks. Alates 1973. aasta oktoobrist oli ta Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat.[3]
1989. aasta sügisel koostas Gerhard Schürer koos nelja kaastöölisega nn Schüreri raporti ("Saksa DV majandusliku olukorra analüüs lõppjäreldustega"), mis anti 31. oktoobril 1989 üle uuele partei esimesele sekretärile Egon Krenzile. Raportis kujutati Saksa DV majanduslikku olukorda väga tumedates toonides ja jõuti pessimistlikele järeldustele.[4]
8. novembril 1989 astus Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo täies koosseisus tagasi. Samas moodustati uus Poliitbüroo, mille täisliikmeks Gerhard Schürer sai.
3. detsembril 1989 astusid aga Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee ja vastvalitud Poliitbüroo lõplikult ametist tagasi.[5] 1990. aasta jaanuaris heideti Gerhard Schürer Demokraatliku Sotsialismi Parteist välja. Seejärel Schürer vahistati kahtlustatuna majanduslikes kuritarvitustes. Kuid ta vabastati vähem kui kolm nädalat hiljem eeluurimisvangistusest, ilma et talle oleks süüdistust esitatud.[6]