Indrek Tarand

Indrek Tarand 2014. aastal Euroopa Parlamendi liikmena
Indrek Tarand kõnelemas 11. veebruaril 2012 Tartus toimunud ACTA-vastasel meeleavaldusel

Indrek Tarand (sündinud 3. veebruaril 1964 Tallinnas) on Eesti poliitik ja õpetaja.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Tarand õppis aastail 1971–1982[1] Tallinna 21. Keskkoolis inglise keele eriklassis, ning astus aastal 1982 Tartu Ülikooli ajaloo teaduskonda[2]. Oma Nõukogude okupatsiooni vastast meelsust manifesteerides peeti ta 24. detsembril 1982 kinni Raadi kalmistul Tartus, kus ta oli koos kaaslastega süüdanud küünlad Eesti Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi haual. Kinnipidamisele järgnes eksmatrikuleerimine – koos Indrek Tarandiga heideti ülikoolist välja Aivar Reidla, Mart Sarapuu ja Priit Heinsalu.[3]

„Kolm äsjamainitud rebast (Indrek Tarand, Aivar Reidla ja Mart Sarapuu) käisid jõululaupäeva õhtul, teklid peas, Julius Kuperjanovi haual ja panid sinna küünlaid. Küünlaid oli seal muidugi igal jõululaupäeval rohkesti, aga sama rohkesti oli KGB nuhke ja provokaatoreid, nii et tegu oli pehmelt öeldes ettevaatamatu. Ja nii oligi. Poisid visati 4. jaanuaril 1983. a. ülikoolist välja. /---/ “

– [4]

Tarand oli 1982–1983 Tallinna Linna Täitevkomitee allasutuse Tallinna Linna Haljastuse Remondi- ja Ehitusvalitsuse mullatöid tegev lihttööline. Asutuse juht Urmas Grišakov oli tema isa Andres Tarandi tuttav. Selles asutuses töötamise ajal istutas Tarand mullapalliga kolmemeetriseid puid Lasnamäel kindral Fedjuninski tänaval ja Õismäel.[5]

Tarand oli aastatel 1983–1985 ajateenistuses Nõukogude armees, hiljem on ta osalenud reservohvitseride õppustel ja Reservohvitseride Kogu tegevuses.

Indrek Tarand naasis Tartu Ülikooli aastal 1985 ja omandas 1991. aastal ajaloolase-ajalooõpetaja kutsediplomi.[6]

1988. aastal osales Indrek Tarand Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamisel ja oli seltsi sõjajärgse ajaloo esimene valitud Vanamees.[7]

1989. aastal valiti Indrek Tarand Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu liikmeks ja osales Tartu Linnavolikogu töös kuni 1992. aasta sügiseni.

1990. aasta 24. veebruaril valiti Indrek Tarand Eesti Kongressi liikmeks.[8]

Aastail 1991–1992 töötas ta Riiklikus Aktsiaseltsis (RAS) Tartu Maja sidustusdirektori ja juhatuse liikmena[9]

Aastatel 1992–1993 täiendas ta end välismaal ja õppis PEW Charitable Trusti stipendiumiga Johns Hopkinsi Ülikooli Bologna keskuses Paul H. Nitze School of Advanced International Studies (SAIS) ülikoolis ja omandas magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes.[10]

Tarandi töö riigiametnikuna algas aastal 1993, mil ta oli Vabariigi Valitsuse eriesindaja Narvas, kus oli puhkenud referendumikriis – osa elanikkonnast valmistas autonoomia ettekäändel ette lahkulöömist Eesti Vabariigist.[11] Tarandi tegevus aitas kaasa referendumi läbikukkumisele ning võimaldas korraldada kohalikud valimised vastavalt EV seadustele.[12]

Seejärel määrati ta peaminister Mart Laari nõunikuks. 1994. aasta alguses asus Tarand tööle välisministeeriumi kantslerina minister Jüri Luige alluvuses. Kantslerina vastutas ta Eesti välisteenistuse, välisteenistusseaduse väljatöötamise ja professionaalse diplomaatilise teenistuse rajajamise eest. Näiteks koordineeris ta Eesti-Vene ja Eesti-Läti piiriläbirääkimisi.[13]

1997. aastal algatas Indrek Tarand koos mõttekaaslastega Eesti Vabariigi reservväelaste vabatahtlikud kursused.[14] Kursuse lõppedes omandas Indrek Tarand nooremleitnandi auastme. Tänaseks on liikumisest välja kasvanud Eesti Reservohvitseride Kogu ning Tarand on selle asutajaliige.[15]

Aastal 2001 nimetas president Lennart Meri Indrek Tarandi Eesti Vabariigi esindajaks Püha Tooli juures.[16] 18. mail 2001 andis Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Püha Tooli juures Indrek Tarand paavst Johannes Paulus II-le tema 81. sünnipäeval üle oma volikirja.[17]

Selles ametis oli ta 2002. aastani, mil ta pidi kohast loobuma erimeelsuste tõttu välisminister Kristiina Ojulandiga. 2002. aasta juunis tabati kantsler Tarand 1,07-promillise joobe tunnustega autoroolist ning vallandati päevapealt töölt ministeeriumis.[18] "See on suureks löögiks mu lähedastele ja sõpradele, kes on uskunud minusse. Olen juhtunu pärast väga kurb ning enam seda ei juhtu," lubas ta. "Mul on äärmiselt piinlik teada saada, et see juhtus ministeeriumi auto roolis ajal, kui kantsler oli puhkusel," kritiseeris Tarandit välisminister Ojuland, kes tabati sarnases olukorras 1997. aastal.[19] Lisaks süüdistas Vabariigi Valitsus ajakirjanduse andmetel Tarandit vääritus käitumises, mis aga ei leidnud kohtus tõendamist.[20] 2005. aastal selgus, et välisministeeriumist on kadunud 91 dokumenti. Väidetavalt 4 oli jäänud Indrek Tarandi valdusse. Peaminister Andrus Ansip ütles, et kaduma läinud dokumentides ei olnud midagi, mis võiks Eestit kahjustada.[21]

Pärast välisministeeriumist lahkumist oli Tarand kuni 2003. aastani Eesti Panga personalijuht.[22]

Aastail 2002–2003 töötas Indrek Tarand Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhina[23] ning 2003–2009 oli vabakutseline tele- ja raadiosaadete juht ning kolumnist (Teletaip, Varivalitsus, Põhjala pärlid, Targem kui 5b).[24]

2006. aastal osales Indrek Tarand koos tantsuõpetaja Kaisa Ojaga Kanal 2 populaarses telesaates "Tantsud tähtedega".[25] Ta ei jõudnud paremate hulka.[26]

2007. aastal oli ta Gruusia presidendi administratsiooni reformi nõustaja.[27] 2008. aastal, kui Venemaa Föderatsiooni relvajõud ründasid Gruusiat, algatas Indrek Tarand koos Priit Heinsaluga Eesti vabatahtlike abimissiooni Tbilisisse.[28] President Mihheil Saakašvili autasustas Indrek Tarandit 2013. aastal Gruusia presidendi riikliku teenetemärgiga, mis anti kätte Brüsselis.

Aastatel 2005–2009 oli Indrek Tarand Eesti Sõjamuuseumi direktor.[29]

19. augustil 2009 teatati, et Tarand esitas kaitseminister Jaak Aaviksoole avalduse muuseumi direktori ametikohalt lahkumiseks sama aasta 1. septembrist seoses tööleasumisega Euroopa Parlamendi liikmena. Kaitseminister rahuldas Tarandi avalduse ja nimetas ta alates septembrist 2009 muuseumi nõukogu liikmeks.[30] Tarand on kandideerimise põhjusena nimetanud soovi kehtestada valimistel nn avatud nimekirjad, mis valimistejärgselt Riigikogu poolt ka seadustatud said. [31]

Euroopa Parlamendis töötamise ajal kandideeris Indrek Tarand parlamendi asepresidendiks, kuid taandas lõppvoorus oma kandidatuuri naiskandidaatide kasuks.[32] Euroopa Parlamendis kuulub Indrek Tarand Euroopa Roheliste fraktsiooni ning on tegev Põhiseaduskomisjonis, Väliskomisjonis ja Julgeoleku ning kaitse alakomisjonis.[33]

11. veebruaril 2012 esines Indrek Tarand Tartus ACTA-vastasel meeleavaldusel, olles Euroopa Parlamendis hääletanud ACTA vastu[34] ning korraldas huvilistele 22. veebruaril Kumu auditooriumis ACTA teabepäeva.[35]

Alates 2013. aastast on Indrek Tarand Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president ja juhatuse esimees.[36] 2015. aastal istutas Tarand koos Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liikmetega Eiki Nestori kingitud pihlaka.[5]

Hoolimata poliitikas kaasalöömisest pole Tarand kuulunud ühtegi erakonda.

7. septembril 2018 teatas ta, et kandideerib 2019. aasta Riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja esinumbrina Pärnus. Erakonna liikmeks ta esialgu ei astu.[37]

Osalemine Euroopa Parlamendi valimistel

[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel astus Tarand üles üksikkandidaadina ja ta osutus valituks, kogudes 25,81% häältest. Ta sai 102 509 valija toetuse ning jäi vaid 1016 häälega alla enim hääli saanud Keskerakonnale.[38] Parlamendis liitus Tarand Euroopa Parlamendi Roheliste fraktsiooniga.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales Tarand uuesti üksikkandidaadina ja osutus taas valituks, kogudes 43 390 häält ehk 13,2% häältest.

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Tarand Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas. Ta kogus 2857 häält, kuid ei osutunud valituks.[39]

Ta kandideeris 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel erakonna Eesti 200 nimekirjas, kogus 2256 häält ning ei osutunud valituks.[40]

Kandideerimine 2011. aasta Eesti presidendivalimistel

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2011. aasta Eesti presidendivalimised

Indrek Tarand kandideeris 2011. aastal Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaadina Eesti presidendiks. Ta esitati ainsa vastaskandidaadina Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni poolt ning ta kogus 29. augustil 2011 toimunud salajasel hääletusel Riigikogus 25 häält ega osutunud valituks, Ilves sai 73 häält ning valiti teiseks ametiajaks presidendiks.

Alates 9. augustist 2021 töötas Indrek Tarand diplomaatilisel ametikohal (lauaülem) välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroos.

Septembrist 2022 töötab ta ajalooõpetajana Tallinna Ühisgümnaasiumis.

Alates 10. juulist 2024 töötab Tarand 0,7 töökoormusega Riigikogu esimehe Lauri Hussari (Eesti 200) abina.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Särgiskandaal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Särgiskandaal

24. septembril 2005 kandis Indrek Tarand Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil särki kirjaga "Kommarid ahju!". Särgil oli nimekiri inimestest, kelle kohta see käis, eesotsas peaministri Andrus Ansipi ja presidendi Arnold Rüütliga. Indrek Tarand töötas tollal kaitseminister Jaak Jõerüüdi alluvuses ja Jõerüüdi väitel oli Tarandi tegu ajendiks, miks ta astus kaitseministri kohalt tagasi.[42]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on klimatoloog ja poliitik Andres Tarandi ja raadioajakirjanik Mari Tarandi poeg ning ajakirjanik Kaarel Tarandi vanem vend.

Indrek Tarand on 1988. aastast abielus[43] ning tal on kolm last: pojad Julius ja Konrad ning tütar Helmi[viide?].[44]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Indrek Tarand CV".
  2. ↑ Kasterpalu, Kadri. "Indrek Tarand sattus ajalugu õppima juhuse tahtel". Tartu Ülikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2014. Vaadatud 21.01.2014.
  3. ↑ Pino, Jüri (23.12.2000). "Indrek Tarand: Kuperjanovi haualt need jamad algavad". Õhtuleht. Vaadatud 21.01.2014.
  4. ↑ Lauri Vahtre, Meenutusi kadunud maailmast. Tallinn, Avita 1999. Lk 209–210.
  5. ↑ 5,0 5,1 Indrek Tarand (12. juuli 2017). "Indrek Tarand: Hõlmikpuu malakaga lahmitakse igal pool, kus kodanikualgatuse idu kerkib". Eesti Ekspress. AS Ekspress Group. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuli 2017.
  6. ↑ "Indrek Tarandi osav enesemüümine tööturul". Eesti Ekspress. 14.03.2009. Vaadatud 21.01.2014.[alaline kõdulink]
  7. ↑ * Karpa, Kärt (15.04.2003). "Rahvusvärvid jõudsid 15 aastat tagasi taas Eesti avalikkuse ette". Eesti Päevaleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 21.01.2014. * "EÜS: Liikmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2016. Vaadatud 26. jaanuaril 2014.
  8. ↑ * "Läkitus Eesti Kongressile – Ettepanek taastada Eesti Vabariik". Edasi. 14.02.1990. Vaadatud 21.01.2014. * "Eesti Kongress kui reaalsus (Tiit Pruuli, Mart Soidro, Sulev Vahtre, Tõnis Lukas, Indrek Tarand)". Edasi. 21.02.1990. Vaadatud 21.01.2014.
  9. ↑ Pullerits, Priit (14.02.2009). "Olari Taal ihkab head ja tarka diktaatorit". Postimees. Vaadatud 21.01.2014.
  10. ↑ https://web.archive.org/web/20140203000323/http://www.jhubc.it/contact/ "Estonia Club". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2014. Vaadatud 26. jaanuaril 2014. Club Chair Indrek Tarand, Bol 1993
  11. ↑ Simson, Priit (19.07.2003). "VE: Kirde-Eesti autonoomiareferendum". Virumaa. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.02.2014. Vaadatud 21.01.2014.
  12. ↑ Korsten, Teet (16.07.2013). "Kakskümmend aastat tagasi hoiti Kirde-Eestis ära Dnestri-äärne stsenaarium". Põhjarannik. Vaadatud 21.01.2014.
  13. ↑ Liik, Kadri (juuni 2005). "Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu". Diplomaatia. 21. Vaadatud 21.01.2014.
  14. ↑ * Assad, Iris (juuli 2007). "Olla väärikas juht, kui isamaa vajab II". Tagavaravägi (23): 1–2. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |iurl= (juhend); parameeter |accessdate= nõuab parameetrit |url= (juhend) * "Esimene reservohvitseride kursus Meegomäel, 1997". youtube.com. Vaadatud 22.01.2014.
  15. ↑ "Eesti Reservohvitseride Kogu Asutamisleping". 22.07.1997. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  16. ↑ "Indrek Tarand sai Püha Tooli suursaadikuks". Delfi. 30.03.2001. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 22.01.2014. {{cite news}}: |first= nõuab parameetrit |last= (juhend)
  17. ↑ "Eesti suursaadik Püha Tooli juures Indrek Tarand andis üle volikirja". Eesti Välisministeerium. 21.05.2001. Vaadatud 22.01.2014.
  18. ↑ "Ojuland taotleb Tarandi ametist vabastamist". Eesti Päevaleht. 22.07.2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 26.01.2014.
  19. ↑ "Loe, milline kirev kamp kuulsusi on roolijoodikute nimekirjas" Delfi, 22. juuni 2011 (vaadatud 20. detsembril 2012)
  20. ↑ *"Komöödia kahes vaatuses ehk Kuidas valitsus pigistas Indrek Tarandilt lõplikku tõde joomise ja käratsemise kohta". SL Õhtuleht. 30.11.2002. Vaadatud 22.01.2014. *Väljaots, Jaan (26.11.2002). "Indrek Tarand nimetab Kristiina Ojulandi valetajaks". SL Õhtuleht. Vaadatud 22.01.2014.
  21. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk 48
  22. ↑ "Indrek Tarand läheb tööle Eesti Panka". Eesti Päevaleht. 14.05.2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  23. ↑ "Indrek Tarand asub jahimeeste seltsi juhtima". Delfi. 31.10.2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  24. ↑ *"Teletaip". ERR. Vaadatud 22.01.2014. *"Varivalitsus". ERR. Vaadatud 22.01.2014. *Heinla, Eve (15.09.2004). "Peaminister Indrek Tarand pani kokku varivalitsuse". SL Õhtuleht. Vaadatud 22.01.2014. *"Põhjala pärlid". Vaadatud 22.01.2014. *"Targem kui 5b". Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  25. ↑ "Tantsud tähtedega, 1. hooaeg, 2. saade, Indrek rumba's Video". Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  26. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008. lk 426
  27. ↑ * Jõgis-Laats, Jan (23.10.2007). "Sõjamuuseumi direktor Indrek Tarand nõustab Gruusia reforme". Eesti Päevaleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 22.01.2014. * "Arengukoostööprojekt: Gruusia riigijuhtimisreformi nõustamine (pdf)" (PDF). EV Välisministeerium. 26.10.2006. Vaadatud 22.01.2014.
  28. ↑ Koorits, Vahur (12.08.2008). "Eestlased tahavad Gruusiale appi minna". Postimees. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  29. ↑ "Laidoneri muuseumi direktoriks sai Indrek Tarand". uudised.err.ee. 21.03.2005. Vaadatud 22.01.2014.
  30. ↑ http://www.postimees.ee/?id=154259 Indrek Tarand loobub muuseumijuhi kohast. – Postimees Online, 19.08.2009.
  31. ↑ * "Valitsus toetab europarlamendi valimistel avatud nimekirju". Postimees. 09.07.2009. Vaadatud 22.01.2014. * P. Ehin; Ü. Madise, M. Solvak, R. Taagepera, K. Vassil, P. Vinkel (2013). "Independent candidates in national and European elections: Study" (PDF). European Parliament Policy Department C: Citizens' Rights and Constitutional Affairs. European Parliament. Vaadatud 22.01.2014.{{cite news}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) * Väli, Katre (2010). "Indrek Tarandi edulugu "Vali vaba inimene!" kriisi taustal". Hortus Semioticus (5): 35–41. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2014. Vaadatud 22.01.2014.
  32. ↑ * Tarand, Indrek. "Aruanne Euroopa Parlamendi asepresidendiks kandideerimise kohta". Vaadatud 26.01.2014. * "TV3: Tarand kandideerib europarlamendi asepresidendiks". Postimees. 13.01.2012. Vaadatud 26.01.2014.
  33. ↑ "Tarand Indrek – Details – The Greens / European Free Alliance". Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2013. Vaadatud 26.01.2014.
  34. ↑ "Galerii: Tartus avaldas ACTA lepingu vastu meelt tuhatkond inimest". Postimees. 11.02.2012. Vaadatud 26.01.2014.
  35. ↑ "Acta seminar 2012". Vaadatud 26.01.2014.
  36. ↑ "ELIL Juhatus". Vaadatud 26.01.2014.
  37. ↑ Tarand kandideerib riigikokku sotside nimekirjas, ERR
  38. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon
  39. ↑ Võrdlusarvu alusel jagatud mandaadid Euroopa Parlament 2019
  40. ↑ Euroopa Parlamendi valimiste detailne hääletamistulemus (11.06.2024). Valimised.ee. Kasutatud 12.06.2024, https://ep2024.valimised.ee/et/detailed-voting-result/index.html
  41. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. mai 2016. Vaadatud 16. veebruaril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  42. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006. lk 108, 184. Hiljem on ajakirjanduses vihjatud, et Jõerüüdi tagasiastumise motiiviks oli Kaitseministeeriumi salajasi andmeid kandnud mälupulga kadumine. Vt: Heidit Kaio, Janar Filippov, Mihkel Kärmas. [1] "Mälupulga uskumatud seiklused" Eesti Ekspress, 16. märts 2006
  43. ↑ Riho Laurisaar, "Indrek Tarand valmistub ristisõjaks Venemaa vastu", Eesti Päevaleht, 26. veebruar 2005
  44. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006. lk 453

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]