Juhan Smuul

Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhu saar – 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja.

Enamik tema teostest räägib meremeeste, kalurite ja rannarahva elust. Samas esineb ka kommunismi ja stalinismi ülistavat kirjandust.

Tähelepanu on pälvinud tema vastuoluline tegevus Nõukogude perioodil. Eriti tema vahetu osalemine vara üles märkijana märtsiküüditamises.

Ta oli Eesti NSV teeneline kirjanik ja Eesti NSV rahvakirjanik, Stalini preemia ja Lenini preemia laureaat. Tema järgi on nimetatud Juhan Smuuli tee ja Muhus asub Juhan Smuuli monument. Tema sünnikodust on tehtud muuseum.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhan Smuuli sünnitalu Koguval. Aastal 2007 asub seal Muhu Muuseum

Juhan Smuul õppis 1930–1936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Jäneda põllutöökoolis Järvamaal. Õpingud katkesid, kuna ta külmetus ja sattus kopsupõletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.

Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944. aasta alguses.

Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Ta oli aastatel 1944–1946 ajalehe Sirp ja Vasar vastutava toimetaja asetäitja ning 1946. aastal lühikest aega (märtsist aasta lõpuni) ajakirja Pioneer vastutav toimetaja. Mõlemad ametikohad kuulusid EKP Keskkomitee nomenklatuuri. Alates 1946. aastast kuulus Smuul ELKNÜ Keskkomiteesse, mille liikmeks jäi ta 1950. aastate alguseni. Aastal 1948 sai Smuul Eestimaa Kommunistliku Partei liikmekandidaadiks ja 1951. aastal liikmeks.[1]

Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.

Eesti Kirjanike Liitu astus Juhan Smuul arvatavalt 1945. aastal.[1] Alates 16. jaanuarist 1950 oli Smuul Eesti Kirjanike Liidu (mille liikmeks ta võeti 30.12.1945) juhatuse liige.[2] Aastatel 1951–1952 oli ta Eesti Kirjanike Liidu aseesimees ja aastatel 1952–1971 esimees. 1954–1971 oli ta ühtlasi ka NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse sekretär.

Juhan Smuul oli NSV Liidu Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja Eesti NSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 1956–1958 ja 1960–66 oli ta EKP Keskkomitee liige.[3]

Juhan Smuul tegi ajalehekorrespondendina või kirjanikuna kaasa ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959 ja Teravmägedele 1960.

Vastuoluline tegevus stalinistlikul perioodil

[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Smuul oli vähemalt kuni Jossif Stalini surmani veendunud stalinist, nagu ilmneb paljudest tema luuletustest ja sõnavõttudest ning ka näiteks kirjandusteadlase Jaan Unduski uurimustest.[4]

Maikuus 1944 toetas Juhan Smuul avalikult Eesti linnade pommitamist Punaarmee poolt (sealhulgas märtsipommitamist), milles hukkus arvukalt tsiviilelanikke. Tollal Leningradis elanud Smuul kirjutas Venemaal ilmunud eestikeelses ajalehes Rahva Hääl: "... on paratamatu, et selliste rünnakute juures saavad tahtmatult kannatada ka rahulikkude inimeste elamud, kunstilise ja ajaloolise väärtusega ehitused ja mälestusmärgid. Sakslasi ei saa me Eestist minema kihutada paljaste sõnadega. Nad tulevad välja peksta sealt ükskõik milliste ohvrite hinnaga. Pidage meeles suure Lenini surematuid sõnu: "Kui sõda on osutunud vältimatuks — kõik sõja heaks.""[5]

17. veebruaril 1949 asus Smuul kirjutama poeemi "Mina – kommunistlik noor" teise osa algust pealkirjaga "Lahtine kiri Marie Underile". Selles pöördus Smuul pilkavas toonis Marie Underi poole, kritiseerides teravalt Underi 1942. aastal ilmunud luulekogu "Mureliku suuga", ning naeruvääristas Underi seal väljendatud muret ja hingevalu 1941. aasta juuniküüditamise pärast.[6] Smuul avaldas luuletuse "Lahtine kiri Marie Underile" pärast 1949. aasta märtsiküüditamist ajakirjas "Pilt ja Sõna" 8/1950.[7][8]

Endise parteitöötaja Roland Lääne mälestustes "Murrangulised aastad", mis ilmusid ajalehes "Harju Elu" järjeloona veebruaris 1988, on kirjas, et Juhan Smuul ja Debora Vaarandi olid märtsis 1949 komandeeritud Kõue valda sealsete elanike küüditamisega seotud üritusele ning Juhan Smuul osales eestlaste küüditamises küüditatute vara kirjapanijana.[9] Selle kohta, et Smuul osales 25. märtsil 1949 küüditatava pere vara üleskirjutajana, on aprillis 2023 leitud arhiivist vara üleskirjutamise akt, millel on Juhan Smuuli nimi ja allkiri (LVMA.3HA.1.377, lehed 248 ja 248p).[10][11] Ajaloolane, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk kommenteeris 20. aprillil 2023 ERR-i saates "Terevisioon" Smuuli osalemist küüditamises nii, et Juhan Smuul oli küüditamisoperatsioonis Priboi määratud operatiivgrupi koosseisu, nn partei ja nõukogude aktiivi hulka, kelle põhiline ülesanne oli väljasaadetavate vara üleskirjutamine.[12] Hiljem on Meelis Saueauk Vikerraadios täpsustanud võimalikke asjaolusid seoses Smuuli osalemisega küüditamises ja märkinud, et on põhjendatud nimetada Smuuli küüditajaks, mitte manukaks.[13] Smuuli ja küüditamisega seotud asjaolusid ning võimalikke motiive on aprillis 2023 kommenteerinud ka ajaloolane, Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi teadur Kristo Nurmis.[14]

Mõni nädal pärast osalemist märtsiküüditamises asus Smuul jätkama 20. märtsi paiku alustatud luuleteost "Poeem Stalinist". Ta kirjutas 15.aprillil 1949 Võrust: "Läheb "Poeem Stalinist". Mul on imelik tunne — ma elan nagu palavikus. Sellest tuleb kas suurepärane asi või ei kõlba ta kusagile. … Süda valutab ja elan ainult poeemile. See poeem sünnib mulle maailma suure valuga — ja olen teda armastama hakanud, ka neid osi, mida veel ei ole."[15]

Eesti Kirjanike Liidu juhatuse 4. mai 1950 otsusel (ERA.R-1765.1.54b, leht 19), millega heideti Kirjanike Liidust välja teiste seas Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp ja Mait Metsanurk, oli ühena kahest Eesti Kirjanike Liidu juhatuse liikme Juhan Smuuli allkiri. Sama otsusega tegi kirjanike liidu juhatus ettepaneku võtta kirjanik Friedebert Tuglaselt rahvakirjaniku aunimetus, mida Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 16. juuli 1950. aasta otsusega ka tegi.

Ajalehes "Sirp ja Vasar" ilmus 20. mail 1950 Juhan Smuuli poeem "Norra brigg".[16] 1951. aastal ilmus sama poeem (uue pealkirjaga "Inglise brigg") ka Smuuli luulekogus "Et õunapuud õitseksid". Selles tekstis ründas Smuul avalikult oma kolleege, kes olid kaotanud Nõukogude võimude soosingu ja langenud põlu alla (kirjanikud Nigol Andresen, Johannes Semper, Hans Kruus, Paul Viiding ja kunstnik Adamson-Eric), ning viitas neile kui kodanlikele natsionalistidele, st Nõukogude-vaenulikule elemendile.[17]

Aastaid pärast Stalini surma, 1969. aastal kirjutas Smuul enda stalinistliku kirjandusloomingu kohta tagasivaateliselt järgmist: "1949. aastal, elades väikeses Lõuna-Eesti linnakeses Võrus, kirjutasin "Poeemi Stalinile", makstes sellega oma lõivu isikukultusele. Mind ei sundinud keegi seda kirjutama, mul polnud selleks isegi niinimetatud sotsiaalset tellimust. Ma ei usu, et kirjanikku saab sundida kirjutama midagi, millesse ta ise ei usu, kuigi selletaolisi näiliselt enesekriitilisi hääli kostis pärast isikukultuse paljastamist nii vasemalt kui paremalt. Suurele osale meist, kes said täiskasvanuks ja kujunesid inimestena välja Suure Isamaasõja aastatel, kes nägid näost näkku klassivõitluse halastamatust sõjajärgses Eesti külas (mõne kuu jooksul, mis ma Võrus elasin, tapsid bandiidid ümberkaudsetes valdades kümneid parteilasi ja kommunistlikke noori), polnud Stalini nimi odavat konjunktuurlust taotlevaks sildiks, vaid lipp ja rusikas. Nii oli ka minuga. Ja seepärast on poeemis peale vaieldamatu lõivu Stalini kultusele ka peatükke, millele ma ilma kahjutundeta ei saaks risti peale tõmmata."[18]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
J. Smuuli valitud teoste väljaanne

Luulekogud

  • "Karm noorus" (1946)
  • "Et õunapuud õitseksid" (1951)
  • "Mere ja taeva vahel" (1959)

Näidendid


Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhan Smuuli monument Muhu saarel


1971. aastal määras EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu, Lenini preemia laureaadi, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe, Eesti NSV rahvakirjaniku Juhan Smuuli mälestuse jäädvustamiseks:

  1. Püstitada Tallinnas mälestussammas Lenini preemia laureaadile, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehele, Eesti NSV rahvakirjanikule Juhan Smuulile ja panna Tallinnas Kirjanike Maja seinale bareljeefiga mälestustahvel Juhan Smuulile.
  2. Nimetada Eesti NSV Ministrite Nõukogu 19. jaanuari 1970. a. määrusega nr. 20 asutatud kirjanduslikud aastapreemiad Juhan Smuuli nimelisteks kirjanduslikeks aastapreemiateks.
  3. Eesti NSV Kultuuriministeeriumil avada Koguva külas Kingissepa muuseumi filiaalina Juhan Smuuli muuseum.
  4. Pidada vajalikuks asutada Juhan Smuuli nimeline stipendium Tartu Riiklikus Ülikoolis.
  5. Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondisel «Ookean» esitada Eesti NSV Ministrite Nõukogule ettepanek ehitatavale suurele kalapüügi külmutustraallaevale Juhan Smuuli nime andmise kohta.
  6. Nimetada ümber Kingissepa rajooni Liiva kool Muhu kaheksaklassiliseks kooliks, anda nimetatud koolile Juhan Smuuli nimi ning nimetada seda kooli edaspidi — Juhan Smuuli nimeline Muhu Kaheksaklassiline Kool.
  7. Anda Võru Rajooniraamatukogule Juhan Smuuli nimi ja nimetada seda raamatukogu edaspidi — Juhan Smuuli nimeline Võru Rajooniraamatukogu.
  8. Tallinna Linna TSN Täitevkomiteel ja Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomiteel anda Tallinnas ja Kingissepas uues elamurajoonis ühele tänavale Juhan Smuuli nimi.
  9. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklikul Kinematograafia Komiteel valmistada film Juhan Smuuli elust ja tegevusest ning Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklikul Kirjastuskomiteel välja anda mälestuste kogumik Juhan Smuulist ja eelolevatel aastatel Juhan Smuuli teoste teaduslik väljaanne[19].

Nii nimetati 1971. aastal Liiva Algkool ümber Juhan Smuuli nimeliseks Muhu 8-klassiliseks Kooliks ja Võru Rajooniraamatukogu Juhan Smuuli nimeliseks Võru Rajooniraamatukoguks. 1972. aastal nimetati aga senine Eesti NSV kirjanduse aastapreemia ümber Juhan Smuuli nimeliseks kirjanduse aastapreemiaks.

Tallinnas Lasnamäel sai kirjaniku järgi nime Juhan Smuuli tee ja Kuressaares Juhan Smuuli tänav. 1972. aastal nimetati tema järgi Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise Ookean traaler[20] ja 1973. aastal avati Muhul Koguval Kingissepa muuseumi filiaalina Juhan Smuuli muuseum.

1990. aastal avati Kadrioru pargis skulptor Tõnu Maarandi loodud Juhan Smuuli monument. See võeti maha 1996. aastal. 19. juulil 2006 taasavati monument Muhu saarel Koguva külas.

21. aprillil 2023 arutas Eesti Kirjanike Liidu üldkogu samal aastal varem liidus tehtud ettepanekut teisaldada Tallinna Kirjanike maja seinalt Juhan Smuuli bareljeefiga mälestustahvel seoses sellega, et on ilmnenud uued faktiandmed Smuuli osalemise kohta 1949. aasta märtsiküüditamises, ning muude asjaoludega Smuuli vastuolulises tegevuses stalinistlikul perioodil. Kirjanike liidu üldkogu otsustas bareljeefi ja mälestustahvli sellele seinale alles jätta (97 häält bareljeefi teisaldamise vastu; 47 häält teisaldamise poolt; 45 erapooletud).[21]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Smuul oli abielus algul tõlkija Ita Saksa ja seejärel alates 1952. aastast luuletaja Debora Vaarandiga. Enne surma elas ta kolm-neli aastat koos raadio- ja soomekeelsete telesaadete toimetaja Ellen Noodaga, abielluda nad ei jõudnud.[22] Tal ei olnud järeltulijaid.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Olev Liivik, Nõukogude Eesti nomenklatuurne kirjanduselu. – Keel ja Kirjandus, 1-2, 2023 [1]
  2. ↑ "EN Kirjanike Liidu konverents", "Töörahva Hääl", 19. jaanuar 1950, lk 1. [2]
  3. ↑ "Video: konverents "Juhan Smuul 100"" ERR kultuur, 16. veebruar 2022
  4. ↑ Jaan Undusk, "Jää hingus Juhan Smuuli tagaküljel", "Tuna", 1, 2022 [3]
  5. ↑ J. Schmuul, "Nõukogude lennurünnakud kiirendavad Eesti vabanemist", "Rahva Hääl", 23. mai 1944, lk 3 [4]
  6. ↑ "Rahvakohus", "Teataja", 31. oktoober 1997 [5]
  7. ↑ Rutt Hinrikus, ""Mina – kommunistlik noor": poeemi genees", "Keel ja Kirjandus", 2, 1982, lk 77 jj [6]
  8. ↑ Aivar Kull, "Aivar Kulli ajalootund. Juhan Smuul ja Marie Under", ERR kultuur, 27. märts 2020 [7]
  9. ↑ Rolan Lään, "Murrangulised aastad", Harju Elu, 11. veebruar 1988, lk 4 [8]
  10. ↑ "KÕUE VALD 1949. a toimunud õigusvastase massirepressiooni käigus võõrandatud vara aktid. Aktid nr 1-38 (LVMA.3HA.1.377)". Eesti arhiivinduse infosüsteem.
  11. ↑ Pekka Erelt, "Dokument tõestab: Juhan Smuul osales küüditamisel" Eesti Ekspress, 18. aprill 2023.
  12. ↑ "Vanemteadur: on aeg arutada, kuidas hinnata inimeste osalust küüditamises", ERR Terevisioon, 20. aprill 2023 [9]
  13. ↑ Kirke Ert, Taavi Libe, "Ajaloolane: Smuul oli küüditaja", ERR uudised, 26. aprill 2023 [10] ja [11]
  14. ↑ Kristo Nurmis, "Juhan Smuulist stalinismi-uurija pilguga", Facebook, 26. aprill 2023, ja "Õhtuleht", 26. aprill 2023 [12] ja [13]
  15. ↑ "Väljavõtteid Juhan Smuuli kirjadest ja mujalt", "Keel ja Kirjandus", 2/1982, lk 94 [14]
  16. ↑ "Juhan Smuul, "Norra brigg", "Sirp ja Vasar", 20. mai 1950, lk 4–5 [15]
  17. ↑ "Kui Juhan Smuul lõi maaslamajaid", "Teataja", 4. september 1976 [16]
  18. ↑ Jaan Ross, "Juhan Smuuli luule kajastusi muusikas", "Sirp", 25. märts 2022 [17]
  19. ↑ EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus Lenini preemia laureaadi, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe, Eesti NSV rahvakirjaniku Juhan Smuuli mälestuse jäädvustamise kohta, Art 241. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 11. juuni 1971 Nr. 23 (290)
  20. ↑ JUHAN SMUUL - IMO 7221299
  21. ↑ "Kirjanike üldkogu otsustas Smuuli bareljeefi seinale jätta", ERR uudised, 21. aprill 2023 [18]
  22. ↑ Sirje Presnal. Tädi Elleni lugu: Juhan Smuuli surm oli ka ta naise Ellen Nooda jaoks elu lõpp Õhtuleht, 04.02.2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]