Moraalirealism ehk moraalne realism on moraalifilosoofias vaade, mille järgi moraaliotsustustel on tõeväärtus, mis tuleneb vastavusest või mittevastavusest arvamustest sõltumatutele moraalifaktidele.
Osa moraalirealiste peab moraalifakte looduslikeks tõsiasjadeks, teised jälle mittelooduslikeks või koguni üleloomulikeks tõsiasjadeks.
Osa moraalirealiste peab moraalifakte empiiriliselt tunnetatavateks, teiste järgi nõuab nende tunnetamine ratsionaalset intuitsiooni või jumalikku inspiratsiooni.
Osa moraalirealiste peab moraalifakte sõltuvaks inimloomusest või ühiskondlikust praktikast. Niisugune positsioon on ühitatav moraalirelativismi, kontraktualismi ja moraalikonstruktivismiga.
Moraalirealismi eitust nimetatakse moraaliantirealismiks.
- David Brink. Moral realism and the skeptical arguments from disagreement and queerness. – Australasian Journal of Philosophy, 1984, 62, lk 111–125.
- Peter Railton. Moral Realism. – Philosophical Review, 1986, 95, lk 163–207.
- N. Gillespie (toim). Spindel Conference: Moral Realism (The Southern Journal of Philosophy, suppl. vol. 24), 1986.
- Geoffrey Sayre-McCord (toim). Essays on Moral Realism, Ithaca, N.Y.: Cornell University Press 1988.
- David Brink. Moral Realism and the Foundations of Ethics, Cambridge: Cambridge University Press 1989.
- M. Smith, M. Objectivity and moral realism: On the significance of the phenomenology of moral experience. – J. Haldane, C. Wright (toim) Reality, Representation, and Projection, Oxford: Oxford University Press 1993, lk 235–255.
- D. Loeb. Moral realism and the argument from disagreement. – Philosophical Studies, 1998, 90, lk 281–303.
- Russ Shafer-Landau. Moral Realism: A Defense, Oxford: Oxford University Press 2003.
- David Copp. Moral Realism. – Geoffrey Sayre-McCord (toim). Oxford Handbook of Ethical Theory, 2005, lk 40–62.