Per Aage Brandt

Aarhusis 2018

Per Aage Brandt (26. aprillil 1944 Buenos Aires – 11. november 2021) oli taani kirjanik, tõlkija, muusik, keeleteadlane ja semiootik.[1]

Ta oli Case Western Reserve University tunnetusteaduse emeriitprofessor ning Aarhusi Ülikooli semiootikakeskuse, ajakirja Cognitive Semiotics ja Pariisi semiootikaringi kaasasutaja.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Mis on kognitiivsemiootika? Uus paradigma tähenduse uurimuses

[muuda | muuda lähteteksti]

Artikkel "What is cognitive semiotics? A new paradigm in the study of meaning" tutvustab kognitiivsemiootikat.

Semiootika uurib tähendust, kognitiivteadus ehk tunnetusteadus uurib vaimu, kognitiivteadus uurib vaimu ja tähendust, seda, kuidas tähendus inimese (ja loomade) vaimus eksisteerib ja toimib. Semiootika, mis peab tähendust eluta looduse või vaimuta elusolendite, näiteks taimede, või geneetika, näiteks DNA järjestuste osaks, ei kuulu kognitiivsemiootikasse, küll aga võib kuuluda biosemiootikasse. Kui vaimu peetakse koosnevaks ainult meeltetajumustest või sisust, mis on kirjeldamatu, sest sel puudub stabiilsus ja regulaarsus, siis ei ole tegu kognitiivsemiootikaga, küll aga võib tegu olla käitumisteaduse või analüütilise filosoofiaga. See, kes usub, et tähendust ega vaimu pole olemas, küll aga on märgid, tähistajad, tähistatavad ja semiootilised funktsioonid, ei ole kognitiivsemiootik.

Umberto Eco küsis, kas märkidel on piisavalt ühiseid omadusi, et neid ühe rubriigi alla liigitada. Märgi mõistet kasutatakse nähtuste kohta, mis paistavad või ilmnevad meile ühes lähedases vaimu osas, ruumis või ajas, mis on lahus teisest vaimu osast, ruumist või ajast, kus ilmnevad teised, kaugemad nähtused, mille juurde kuuluvana või mille aspektidena esimesi nähtusi kogetakse või esitatakse, mille tõttu esimesed nähtused "tähendavad" või "tähistavad", nii et tähistava ja tähistatava nähtuse lahusolekut võib nimetada nähtumuslikuks "seinaks", mis eraldab tähistaja lähedast kohta ja tähistatava kauget kohta. Seevastu asja aspektid paistavad samas kohas kus asi ise. Punase õuna punasus ei tee õuna märgiks, semiootiliseks funktsiooniks, mille visuaalne tähistaja punasus on. Asjad on antud ühes kohas, märgid on antud kahes kohas, mis on lahus. Brandt peab seda märkide ja asjade universaalseks erinevuseks.

See kohastruktuur võimaldab märgimõistel olla ka metafoor. Kui rahu märgid on ees, siis need ei ole päris ees, kuid on nii lähedal, et selle ütlejal tekib pisut lootust. Majanduse taastumise märgid on nõrgad, vaevumärgatavad. Väikestest asjadest kipuvad saama märgid, sest neis kaldutakse nägema kaugete, mineviku või tuleviku suuremate või keerulisemate asjade jälgi või näitajaid. Märgisuhe ehk väljenduse ja sisu vastastikuse sõltuvuse semiootiline funktsioon eeldab Louis Hjelmslevi järgi kogemusliku vaimu või aegruumi jagunemiseks selleks pooleks ja teiseks pooleks. Märgi mõistet orienteerib paratamatult kogeja ja kasutaja vaade. See ei saa olla subjektist sõltumatu, tähistaja mõiste on implitsiitselt, kuid konstitutiivselt deiktiline. Meie oleme sensiibli poolel, tähistatav tähendus on intelligiibli poolel. (Seevastu eksplitsiitselt deiktilised märgid, näiteks näitavad asesõnad, näitavad kohalolevatele asjadele, kuid tähistavad, et need sisaldavad kõneleja meelest olulisi omadusi, millele ta tahab tähelepanu juhtida. Sein toimib siin pisut teisiti.)

Ikoonidest. Analoogselt näitavad aknad hoone sees olijatele, mis toimub hoonest väljas, näidates välise ruumi ikooni. Metafoorselt võib öelda, et ikoonid on aknad (George Lakoffi mõistelise metafoori formaadis). Kõigepealt vaadatakse, mis aknast paistab, ja siis laiendatakse see vaade uskumuseks välise ruumi mittepaistva osa välimuse kohta. Nägemise sisu peab ulatuma väljapoole seda, mis ikoonist kui aknast paistab. Kui ülejäänud väline ruum oleks hoopis teistsugune kui see, mis aknast näha on, siis tunduks, et aken on kallutatud või valetab. Inimese vaim saab kasutada teatud kahemõõtmelisi artefakte kolmemõõtmeliseks nägemiseks: akna asemel võib olla maal seinal, ja vaim on valmis nägema seda esitusena, mis näitab, mis väljast võib paista. Loomulik nägemine tõlgendab ikoonilisi esitusi, kuid me teame, et pilti ei saa usaldada sama palju akent. Ikoonilised märgid näitavad, mis võib olla tõsi (Charles Sanders Peirce'i tähelepanek). Ent ka see, mida me näeme või muul viisil meeleliselt tajume, ainult võib olemas olla, nagu René Descartes meelde tuletas.

Ikoonidel on kolm ajaliselt erinevat vormi: millegi, tavaliselt üksiku portreed (pildid), mida näitaja vaataja seostab minevikuga, sest näitaja pidi seda nägema, mida ta näidata tahab; (navigeeriva kasutaja) situatsioonilise oleviku kaardid: "oled praegu siin"; ja mudelid (ehk plaanid, sealhulgas diagrammid; aga tundub, et diagrammid (nooled jne) põhinevad spontaanse mentaalse graafika väga erilisel vormil, millel veel pole semiootilist teooriat) vormide ja jõudude mingi arusaadava dispositsiooni kohta, mille tundmisest on vaatajal tulevikus kasu. Mudelid on pedagoogilised. Ikoonid näitavad kas seda, kuidas miski võis välja näha, seda, kuidas praegune olukord Olümposelt paistab, või seda, mida on tulevikus kasulik teada. Kaartidest võivad saada ilupildid ja ilupiltidest võivad saada mudelid (nagu historitsistlikus arhitektuuris). Kõik need ikoonivormid kasutavad laiendatud nägemist, sealhulgas sisemist nägemist (Semir Zeki, Inner Vision: An Exploration of Art and the Brain), kujutlust. Me projitseerime selle, mida ikoon näitab "seinale", ning peaaegu vaatame sellest läbi: minevikku, tulevikku, peidetud olevikku. Seinast saab ekraan. Nii annavad ikoonid inimeste elumaailma, ühise maailma kogemusele sügavuse. See maailm on ühine sellepärast, et ma ei saa midagi näha ilma tundeta, et seda, mida ma selgelt näen, näevad ka teised. See põhineb vaimu arhitektuuril. Meil tuleb pingutada, et seda ohjeldada, et mitte olla ohtlikult naiivne, kuid meil tuleb uskuda et seda mida me näeme, saab ka teistele näidata, muidu me ei saaks suhtluse võimalikkusse pingevabalt uskuda. Me suhtlemegi põhiliselt sellepärast, et on olemas ikoonid, ja ikoonid annavad kinnitust tundele, et laiendatud nägemise sisu ongi ühine. Me saame ühest ja samast aknast välja vaadata. Sellepärast on meil tunne, et ka teised semiootilise suhtluse vormid on vähemalt põhimõtteliselt samuti võimalikud.

Indeksitest. Loomulikel "märkidel" (see võib olla metafoor) on tähistatavad, millel on tähistajaga põhjuslik seos. Ent tähistatav tähendus on peidus kogemusseina taga. Silmatorkavad, järsud ja harjumusetud aistingud, vaated, lõhnad jne, mis tungivad läbi pinna, praod ja mulgud kogemusseinas panevad tõlgendaja kasutama entsüklopeedilist põhjuslikku teadmist "koodina", et lugeda neid indekseid selle kohta, et "midagi toimub": kindlasti seal midagi on, aga mitte tingimata see, mida ma usun, kui mul on juba uskumus. Enamasti me lihtsalt küsime, mida see silmatorkav tunnus "tähendab". See tunne, et on märk, mille (füüsiline) "tähendus" pole teada, tekitab uudishimu ja küsitleva hoiaku. Küsimus on teade märgi kohta, mille sisu on täitmata või mille kehtivus on määramata, teiselt inimeselt seletava abi küsimine. Loomulikke märke saab (deiktilise) ajamõõtme järgi liigitada minevikusündmuste jälgedeks, olevikuseisundite sümptomiteks ja tulevikusündmuste enneteks. Kõiki neid sündmusi ja seisundeid kogetakse vahetult ligipääsmatutena, kui loomulik märk neile viitab.

Sümbolitest. Seintel võivad olla uksed. Need viivad sageli kohtadesse, mida tuleb enne sisseminemist eristada. Näiteks tualettruumi uksel on pealdis, mis näitab sugupoolt (Jacques Lacan). Lennujaamas ja raudteejaamas näitavad väravate pealdised sihtkohti. Need on sümbolid. Nende tähendusi tuleb õppida. Üldiselt moodustavad nad jadasid, kus on kontrasteeruvad tähendused, ning moodustavad kontrasteeruvad paradigmad. Nende kujud tuleb leida koodidest, mis on antud konventsionaalselt, ajalooliselt. (Sümbolid kasvavad välja metonüümilistest ikoonidest, ja metonüümiline kontekst spetsifitseerib koodi.) Kui lennujaamas on koridorid, mis viivad koridoridesse, mis viivad väravateni, siis paradigmad tekitavad sümbolite süntagmaatilised kombinatsioonid, mis on seotud kohaga. Sümbolite modaalsus ei ole võimalikkus ega olemasolu, vaid (positiivne või negatiivne) kohustus, deontiline paratamatus: kui ma tahan siit relevantselt ära minna ning jõuda sinna, kuhu tahan, pean "järgima märke". Sümbolile kuuletumata jätmine võib olla isegi kuritegu, mis seab mind ja teisi ohtu (liiklusmärgid). Sümbolid sõltuvad alati kohast ning väljaspool konteksti need kaotavad tähenduse. (Seevastu kujutisi saab ühest kohast teise viia, ilma et nad tähendust kaotaksid. Sümbolid kuuluvad kontekstuaalsesse süntaksisse, ikoonid mitte. Kiri on süntagmaatilise kohast sõltumise hea näide.) Koht tagab sümboli "jõu". Vales kohas ta ei tähenda midagi (parkimist keelav märk keset kõrbe). Kui mõnes idees saab esile tõsta mõne nähtava või muul viisil tajutava aspekti, siis selle aspekti mõne osa reprodutseerimine (metonüümia printsiip) tekitab sümbolilise tähistaja.

Sümbolid saavad olla minevikku suunatud, nagu monumendid, olevikku suunatud, nagu signaalid, või määramatusse tulevikku suunatud, nagu (keelelise, matemaatilise või muusikalise) kirja märgid. Kiri tekitab "tekstide" korpusi. Tekstid ütlevad, kuidas sooritada teatud mentaalseid ja füüsilisi akte, kui ja kus see on relevantne (nagu retseptid), et saada soovitavat tulemust, mis võib olla kunstiteos, gastronoomiateos, teadustöö, juriidiline akt jne.'

Tõlgendav "kood" on loomulike märkide puhul põhjuslik teadmine, sümbolite puhul konventsionaalsed koodid, ikoonide puhul mõisteline kujutlus.

Kognitiivne on siin esiteks seisukoht, et ikoonide juured on inimese võimes laiendatult aistida, kasutades mentaalset, töömälul põhinevat täiendamist: osalt tajuline, osalt "sisemine" nägemine ja kuulmine täiendavad tähistajat väljapoole selle raame. Sellepärast ikoonid ei vajagi "koodi". Teiseks seisukoht, et sümbolid on õpitud kodeeritud deontilised konventsioonid. Saab võib-olla näidata, et kõigi nende juured on metonüümias, mis seletaks nende deontilist modaalset jõudu. (Saab näidata, et metonüümia on komplekt semiootilisi operatsioone, mis võimaldavad mõnd entiteeti, prototüüpselt isikut, kutsuda ja tagasi kutsuda. Kutsumine on kutse kuulja kohustamine vastama.) Kolmandaks seisukoht, et loomulikud märgid koosnevad kaugetest, kuid põhjulikult seotud sündmustest. Nende "kood" on lugeja põhjuslik arusaamine mingist loodusnähtusest.

(Kokkusegamise (blending) ehk mõistelise lõimimise ning mentaalse ruumi teooria töötasid välja Mark Turner ja Gilles Fauconnier (The Way We Think: Conceptual Blending and the Mind’s Hidden Complexities). Siin on see semiootiliselt ümber töötatud.) Semiootilise mentaalse ruumi teooria järgi põhinevad tähendus ja tähendusloome mõtlemises ja suhtlemises inimlikel faktidel, neid peetakse emergeeruvateks isiklikust ja isikutevaheisest teadlikust kogemusest inimeste tegelikus elumaailmas. Seda printsiipi võib nimetada fenomenoloogiliseks eeltingimuseks. Tähendusmustreid ei saa võtta lihtsalt ideedena, mis on tühja koha pealt teiste ideedega kokku pandud. Vaim on kehastunud ja situeeritud: keha ei ole ainult füsioloogiline entiteet, vaid ka sotsiaalne ja emotsionaalne entiteet, millel on teadvus, siseelu. Kogemus leiab aset kogemusvaldades ehk semantilistes valdkondades. Inimene kui subjekt on igas olukorras interaktsioonis konkreetsete füüsiliste oludega, teiste subjektidega (kollektiiviga või indiviididega) ning nende mõtlemise ja tunnetega. Me elame olukordades, mida tuleb üksiti esitada, esitada teatud valdades. Inimese praegune hetk on ka iseenesest esitus. (Kogemuslik olevik rajatakse neuraalses reaalajas, kasutades palju kujundamisprogramme ja integratsioone, et sekundipikkused muutused paista pidevatena, hoolimata pilguhüpetest ja tähelepanunihetest põhjustatust katkestustest. Taju ajal mõeldakse, mis on "kohal". Mentaalsete ruumide hulgas on nii reaalsest ruumist delegeeritud ruumid kui ka mentaalne ruum ise. See semiootiline ruum on lõpetamata esitus, mida spetsifitseerib see, et me oleme praegu selles. (Spaces, Domains, and Meaning, "Making Sense of a Blend. A Cognitive-Semiotic Approach to Metaphor".) Elu on unenägu (Pedro Calderón de la Barca). Sellepärast saabki olevikku (olukorda) niisugusena (kuigi edasiseks redigeerimiseks) püsimälus säilitada. Meenutused põhinevad olevikukogemuse esitusformaadil. Me elame kogemusstsenaariumides, millel on ajalis-ruumiline formaat, näiteks episoodilise aja standardne minimaalne pulseerimiskiirus on Pöppeli aken (3 sekundit). Nii et praegune hetk kui episoodiline esitus on mentaalne. Kognitiivsemiootilises kokkusegamisteoorias nimetame seda semiootiliseks baasruumiks.

Publikatsioone

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Bundgaard, Peer F. 2022. The semiotic scoubidou – a short intellectual biography of Per Aage Brandt. Cognitive Semiotics 15(1): 21–28. [Samas ajakirjanumbris on rohkem temast.]