Pierre Gringoire
Pierre Gringoire (prantsuse hääldus [pjɛʁ ɡʁɛ̃ɡɔʁ]; u 1475 Normandia – 1538 Lorraine) oli Prantsusmaa luuletaja ja näitekirjanik.
Elu ja looming
[muuda | muuda lähteteksti]Pierre Gringoire (sünninimega Gringon, mille ta ise hiljem muutis) sündis Normandias Thury-Harcourtis, kuid täpsem sünnikoht ja aeg pole teada.
Aastail 1506–1512 tegutses ta näitekirjaniku ja näitleja ning etenduste korraldajana Pariisis. Tema esimene teos, allegooriline poeem "Le Chasteau de Labour" ilmus juba 1499. aastal, kuid rohkem on tuntud tema Pariisi-perioodi satiirilised luuletused ja näitemängud (sotiid), mille ta kirjutas komöödiatrupile Confrérie des Enfants Sans Souci ehk Sots ('narrid'). Kirjanik sai kuningas Louis XII soosikuks; kuningas lasi trupil oma etteastetes heita nalja paavsti ja kiriku üle. Gringore kirjutas mitu salvavat näidendit paavst Julius II kohta, näiteks "La Chasse du cerf des cerfs" (1510), milles sõna cerf 'hirv' ja cerf des cerfs viitab paavsti tiitlile servus servorum, ja 1511. aastal valminud triloogia "Le Jeu du Prince des Sots et Mère Sotte" ('mäng narride vürstist ja narride emast'). Viimases kujutab Mère Sotte'i ehk Narride Ema tegelaskuju paavste või kirikut laiemalt.
1514. aastal kirjutas ta müsteeriumi Louis Püha elust "Vie Monseigneur Sainct Loys par personnaiges" Pariisi müürseppade ja puuseppade gildi jaoks, mida mõned uurijad peavad tema meistriteoseks. 1518. aastal sai ta Lorraine'i õukonna heeroldiks, tiitliga Vaudemont, ja abiellus aadlisoost neiuga. Kuna pärast 1538. aasta jõule puuduvad kirjalikes allikates viited talle palga maksmise kohta, arvatakse, et ta suri 1539. aastal.[1]
Tegelaskuju kirjanduses
[muuda | muuda lähteteksti]Pierre Gringoire on kõrvaltegelane Victor Hugo romaanis "Jumalaema kirik Pariisis".
Gringoire on ka Théodore de Banville'i lühinäidendi "Gringoire" (1866) peategelane.
Alphonse Daudet' lühilugu "Härra Seguini kits" kogumikus "Kirjad minu veskilt" (1869) on kirjutatud Gringoire'ile adresseeritud kirjana.