Poola Teises maailmasõjas

Nõukogude-Poola sõda
	Osa Teine maailmasõda
Toimumisaeg	September 1939
Toimumiskoht	Ida-Poola
Tulemus	Ida-Poola okupeerimine Nõukogude Liidu poolt
Osalised
Nõukogude Liit	Poola
Väejuhid või liidrid
Mihhail Kovaljov; Semjon Timošenko	Edward Rydz-Śmigły ;
Jõudude suurus
Nõukogude Liit Punaarmee; 3. armee; 11. armee; 4. armee; 5. armee; 6. armee; 12. armee;	üksik operatiivgrupp Polesie;

Saksa-Poola sõda
	Osa Teine maailmasõda
	Saksa vägede asetus 1939. aasta 31. augusti seisuga ja sõjaplaan
Toimumisaeg	September 1939
Toimumiskoht	Põhja- ja Lääne Poola
Tulemus	Saksamaa võit
Osalised
Saksamaa; Slovakkia	Poola
Väejuhid või liidrid
Fedor von Bock; Gerd von Rundstedt;	Edward Rydz-Śmigły ; Wacław Stachiewicz ; Tadeusz Kutrzeba ; Juliusz Rómmel ;
Jõudude suurus
Kriegsmarine; Wehrmacht; Armeegrupp Nord: 3. armee (Ida-Preisimaal); 4. armee (Pommeris); ; Armeegrupp Süd: 8. armee; 10. armee (mõlemad Alam-Sileesias); 14. armee (Ülem-Sileesias ja Slovakkias); ;	üksik operatiivgrupp Narew; operatiivgrupp Wyszków; Modlini armee (kõik Ida-Preisimaast lõunas); Pomorze armee (Poola koridoris); Poznańi armee; Łódźi armee; Krakówi armee; Karpaty armee; Prusy armee (sisemaal Varssavist edelas);

Poola Teises maailmasõjas
	Osa Teisest maailmasõjast
	Kindralkubermang 1943. aastal
Toimumisaeg	1. september 1939 – 1945
Toimumiskoht	Poola
Tulemus	Poola okupeerimine Saksamaa ja NSV Liidu poolt 1939–1941; Sõjategevus Poolas 1944. aastal; 1945. aastal moodustatud Poola Rahvavabariik ning Poola sovetiseerimine
Osalised
Väejuhid või liidrid

Poola osales Teises maailmasõjas 1. septembrist 1939, kui Saksamaa Poolale kallale tungis, kuni 1945. aastani.

1. septembril 1939 marssis Wehrmacht ilma eelneva sõjakuulutuseta Teise Poola Vabariigi lääneossa. Vastloodud Slovaki vabariigi väed tungisid Poola lõunaossa.

Molotovi-Ribbentropi paktiga plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

Vastavalt Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingule 23. augustist 1939 (nn Molotovi-Ribbentropi pakt), mille järgi Ida-Poola kuulus Nõukogude mõjusfääri, marssis 17. septembril Ida-Poolasse sisse Punaarmee.

3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia vastavalt oma lepingutele Poolaga Saksamaale sõja. Peale lühikest Prantsuse vägede sissetungi Saarimaale, kust peagi tagasi tõmbuti, ei järgnenud sõjakuulutusele reaalset tegevust, mis oleks Poolale ka leevendust toonud. Nõukogude Liidule sõda ei kuulutatud.

Poola vastu korraldatud sõjaline kampaania lõppes 6. oktoobril viimaste Poola väeosade kapitulatsiooniga. Poola valitsus põgenes eksiili. Poola väeosad lääneliitlaste või Nõukogude Liidu alluvuses jätkasid Saksamaa vastu võitlemist kuni 1945. aastani.

Saksa-Poola sõda ehk Septembrisõda

Pikemalt artiklis Saksamaa sissetung Poolasse

Pikemalt artiklis Poola armee 1939. aastal

Pikemalt artiklis Slovakkia sissetung Poolasse

Sõja algus

Saksa-Poola sõja ehk Septembrisõja (Septemberfeldzug, poola k.: Kampania wrześniowa ) ettevalmistused toimusid alates 1939. aasta kevadest paralleelselt viimaste diplomaatiliste jõupingutustega Poola-Saksa pingete leevendamiseks. Saksamaa nõudis Danzigi liitmist Saksa Riigiga ning transiitliiklust läbi Poola koridori Ida-Preisimaale. Poolale olid igasugused territoriaalsed muudatused vastuvõetamatud. Pärast nn Jääk-Tšehhi annekteerimist (s.o 1938. aasta Müncheni lepingu rikkumine) muutus Suurbritannia poolt võimatuks senise järeleandmistele suunatud poliitika jätkamine (appeasement), Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid märtsi lõpus Poola iseseisvuse. Saksamaa tühistas seepeale mittekallaletungilepingu Poolaga.

Wehrmachti ülemjuhataja Adolf Hitler andis käsu Poolat rünnata 31. augustil 1939. Esimese lahingu täpne aeg ning koht on vaieldav. Alates 4:45, vahetult enne päiksetõusu, alustas sõjalaev Schleswig-Holstein Poola Westerplatte garnisoni tulistamist. SS Danzigi kodukaitse ning Saksa politseijõud ründasid Danzigis asunud Poola Postiametit. Mõlemad kohad olid õiguslikult Versailles' rahulepingu järgi Danzigi vabalinnas asuvad Poola nn eksklaavid.

Poola andmetel enne kella 4:45 (Saksa 5:40) ründasid Saksa lennuväe sööstpommitajad (Sturzkampfbombern) Wieluńi linna. Päeva jooksul järgnesid kaks edasist rünnakut igaüks 29 lennukiga, kus hävis umbes 70% linnast ning suri 1200 inimest.

Edasine tegevus pidi vältima raudteesildade õhkimist Poola vägede poolt. Selleks tõusid 4:26 neli Stukat (Ju 87 B) ülemleitnant Bruno Dilley alluvuses Ida-Preisimaalt Elbingist. 4:34 tabasid lennukipommid Visla-äärses Dirschaus tegutsevaid Poola pioneere koos lõhkeainega otse raudteetammi kõrval ^[1]. Sellegipoolest õhiti sild hiljem Poola poolt.

Kell 10:10 sõnas Hitler raadio otseülekandes Riigipäevale: "[...] Poola astus täna esimest korda regulaararmee sõduritega meie enda territooriumile. Alates kella 5:45-st astutakse nüüd tagasi! Ja nüüdsest alates vastatakse pommidele pommidega! [...]

Sõna "sõda" oli Saksamaal "Septembrisõjakäigu" (Septemberfeldzug) alguses keelatud.

Prantsusmaa ja Suurbritannia nõudsid ultimatiivselt kõigi Saksa väeosade kohest tagasitõmbumist. Kui Hitler nõudmised tagasi lükkas, kuulutasid mõlemad riigid Saksamaale 3. septembril sõja. Lääneliitlaste suur ofensiiv Saksa läänepiiril jäi sellegipoolest ära. Sõda läänes sai tuntuks "kummalise sõjana" (s.k. Istumissõda / Sitzkrieg). Lääne kommunistlikud parteid tervitasid Prantsusmaa ja Suurbritannia sõttaastumist ning märgistasid Saksamaad kui fašistlikku agressorit, kellele tasub vastu astuda.^[2].

Pikemalt artiklis Kummaline sõda

Saksa Wehrmachti Armeegrupp Nord 3. armee alustas sissetungi Ida-Preisimaalt ja 4. armee Pommerist. Armeegrupp Süd 8. armee ja 10. armee alustasid invasiooni mõlemad Alam-Sileesiast ning 14. armee Ülem-Sileesias ja Slovakkiast.

Pikemalt artiklis 1939. aastal Poolasse tunginud Saksa väeüksuste loend

Bruza lahingu kaotuse tulemusel (9.–17. september), andis end vangi ca 170 000 Poola sõjaväelast. 7. septembril jõudsid Saksa väed Varssavini, kuid Varssavi vastupanu kestis kuni kapituleerumiseni 28. septembril. Linna pommitamise käigus hävitati ligi 12% linnast. Alistusid ca 100 000 linna kaitsnud Poola sõjaväelast.

Poola kaitselahinguid

Westerplatte kaitsmine (1.–7. september 1939)
Mokra lahing (1. september)
Mława lahing (1.–3. september)
Tuchola lahing (3. september)
Borowa lahing (2.–5. september)
Tomaszów Mazowiecki lahing (6. september)
Różani lahing (6.–7 september)
Bruza lahing (9.–17. september)
Bresti tsitadelli kaitsmine (14.–16. september)
Varssavi piirkonna kaitselahing

...

Lvivi kaitsmine (vallutati Punaarmee poolt 22. septembril)

NSV Liidu kallaletung Poolale

Pikemalt artiklis NSV Liidu kallaletung Poolale ja tagajärjed

Sõja algus

Vastavalt Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile tungisid Nõukogude Liidu väed 17. septembril 1939 Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast ja Žitomõri oblast, mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920. aasta sõda Nõukogude Venemaaga. Piirkonnad olid asustatud etniliste ukrainlastega, kes ka Poola riigi koosseisus ajal ei katkestanud võitlust Ukraina iseseisvuse eest OUNi juhtimisel.

Nõukogude Liit pidi vastavalt kokkulepetele ründama Poolat koos Saksamaaga 1. septembril, kuid Stalin teatas sakslastele, et tema väed ei ole veel valmis, jättes sellega Hitlerile sõja alustaja rolli, kellele kuulutasid 3. septembril sõja Inglismaa ja Prantsusmaa. Pärast 17. septembrit aga Nõukogude Liidule, kes oli samasugune sissetungija, Inglismaa ja Prantsusmaa sõda ei kuulutanud.

17. septembri ööl kutsuti NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaati Poola saadik Wacław Grzybowski ja anti üle noot, mis õigustas Punaarmee pealetungi: Poola riik ja valitsus on lakanud olemast, Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud vennasrahvast. Poola saadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb.

Poola ründamisega rikkus Nõukogude Liit Riia rahulepingut (18.03.1921), Nõukogude Liidu ja Poola mittekallaletungi pakti (1932) ja teisi rahvusvahelisi leppeid. Poola valitsus lahkus maalt 18. septembril ja Varssavi kapituleerus 28. septembril.

Nõukogude Liit ründas Poolat Valgevene ja Ukraina rindel rohkem kui 7000 raskerelva ja ligi 3300 lennukiga ning ligi miljoni mehega. Poolal oli vastu panna umbes 12 000 meest. Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Vene tankibrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures.

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Wilno ja 22. septembril Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 22. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein.

Neli päeva vastu pannud Grodno vallutati 24. septembril. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.

28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile. Viimane suurem kokkupõrge Poola ja Vene vägede vahel oli Wytyczno lahing 1. oktoobril.

Punaarmee sõjategevus kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250–350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljonit inimest (võrdluseks – Eesti pindala on 45 228 km²). 1939. aasta oktoobri algul oli Nõukogude Liidul Poola vastu 2 421 300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit. Nõukogude Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata sai ja teadmata kadunuks jäi 20 000 inimest. Vene poolel 1475 surnut või kadunut.

Poola valitsus emigratsioonis, mis oli taandunud Prantsusmaale kuulutas Nõukogude Liidule sõja 14. novembril 1939.

Nõukogude Liidu kätte langes vangi 240 000 – 250 000 sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri. Politsei ja teiste vastuhakanutega kokku langes vangi 454 700 inimest(?). Novembri algul koondati ohvitserid (kellest paljud olid 1920. aasta Nõukogude-Poola sõjast osavõtnud), politseinikud, piirivalvurid ja vaimulikud – 22 000 inimest – Katõni, Kozelski, Ostaškovski, Starobelski, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja mõrvati 1940. aastal, vt Katõni massimõrv. Vallutatud aladel pani Nõukogude Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise, kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise. Juulis 1941 oli NSV Liidu kinnipidamiskohtades ja asumisel 389 382 inimest, pärast suuri kaotusi sõjas Saksamaaga "amnesteeris" NSV Liidu Ülemnõukogu 12. augustil 1941 interneeritud sõjavangid. Poola sõjaväelastest formeeriti 1942. aastal Venemaal kindral Władysław Andersi juhtimisel Poola armee, mis lõpetas sõja Aafrika ja Itaalia rindel sõdides ning pärast sõjategevuse lõppu saadeti lääneliitlaste poolt kuulsusetult laiali.

Lahingud

Wilno vallutamine 19. septembril 1939
Lvivi vallutamine 22. septembril

Nõukogude okupatsioon

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Poolas

Nõukogude Liit nimetas Poola idaosa vallutamist Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahva oma kaitse alla võtmiseks.

Neil aladel moodustati talurahvamiilits ja tööliskaart, kelle kontrolli all toimusid Lääne-Valgevene Rahvakogu ja Lääne-Ukraina Rahvakogu valimised (26. oktoobril). Viimased asusid vastavalt Brestis ja Lvivis. 25. septembril moodustati nõukogude võimuorganid linnades, maakondades ja valdades.

28. oktoobril esitasid Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahvakogud palve liitumiseks NSV Liiduga. Lääne-Ukraina liideti NSV Liidu Ukraina NSV-ga 1. novembril ja Lääne-Valgevene Valgevene NSV-ga 2. novembril 1939.

10. oktoobril 1939 andis Nõukogude Liit Vilniuse piirkonna Leedu jurisdiktsiooni alla, kuid Vilniuse piirkond jäi Punaarmee poolt okupeerituks.

Saksa okupatsioon ja Kindralkubermang

Pikemalt artiklis Kindralkubermang (Generalgouvernement), Wartheland, Saksa okupatsioon Poolas (1939–1945), Saksa okupatsioon NSV Liidus

Saksamaa poolt okupeeritud Poola alad 1939–1944

Koonduslaagrid

Pikemalt artiklis Holokaust, Koonduslaager

Pikemalt artiklis Schindleri nimekiri

Vastupanuliikumine 1939 – 1945

Poolakatest moodustati pärast Septembrisõjas lüüasaamist neli armeed.

Esimene neist formeeriti lüüasaanud Poola üksuste jäänustest ning võitles 1940. aastal Prantsusmaal ja sõja jooksul Põhja-Aafrikas ja Arnhemis.
Teine Władysław Andersi (nn II korpus) moodustati 1940.–1941. aastal Nõukogude Liitu küüditatud Poola kodanikest, kes vabastati Sikorsky-Maisky lepingu järgselt, kui NSV Liit ühines liitlastega. See korpus võitles Itaalia kampaanias (Monte Cassino lahing).
Kolmas (Nõukogude Liidu formeeritud "1. Poola armee", 1 Armią Wojska Polskiego) koostati Poola kommunistide juhtimise all ja võitles Zygmunt Berlingi juhtimisel Idarindel.
Neljas oli Poola Koduarmee (Armia Krajowa), tuntud 1944. aasta Varssavi ülestõusu poolest^[3].

Vastupanujõud

Poola eksiilvalitsus

Pikemalt artiklis Eksiilvalitsus, Poola eksiilvalitsus

Poola eksiilvalitsus moodustati 17. septembril 1939. Saksamaa poolt okupeeritud riikide valitsused said lääneliitlaste tunnustuse, kuna nad olid rahva poolt legitiimselt valitud valitsused. Eksiilvalitsuse põhieesmärgiks on oma territooriumi vabastamine ja seeläbi suveräänsuse saavutamine.

Stanisław Mikołajczyk, Poola peaminister eksiilis 14. juulist 1943 kuni 24. novembrini 1944

Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõppfaasis, kui NSV Liit oli loonud sidemed Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteega (loodud 23. juuni 1944) ja kirjutanud alla Nõukogude Liidu – Poola suhteid ja Poola administratsiooni käsitlevale kokkuleppele, võtsid lääneliitlased Poola valitsuselt Londonis tunnustuse.^[4]

Punaarmee pealetung Idarindel

Pealetungioperatsioon Bagration kulg 22. juunist kuni 19. augustini 1944

Nõukogude-Saksa Idarinde Pealetungioperatsioon Bagration käigus vabastas Punaarmee väegrupilt Nord Polotski 4. juulil ja Punaarmee jõudis välja 1939. aasta Saksamaa – NSV Liidu riigipiirile.

Minski pealetungioperatsioonis 3. Valgevene rinde väed vallutasid Leedus Vilniuse suunal, mis vallutati 13. juulil, Poola Armia Krajowa - poolt 7. juulil alustatud Vilniuse vabastusoperatsioon "Ostra Brama" suruti maha Saksa vägedega, Vilniuse hõivas seejärel Punaarmee.

2. Valgevene rinde vägede Białystoki pealetungioperatsiooni tulemusel 5.– 27. juulil, hõivati 27. juulil Białystok Poolas. 1. Valgevene rinde väed jõudsid Lublini–Bresti pealetungioperatsiooni tulemusel Väegrupp Südukraine vastu 18. juulil – 2. augustil Vistula jõeni Ida-Poolas. 22. juulil vallutati Brodõ, 25. juulil hõivati Lublin, 27. juulil Lviv ja 28. juulil vabastati Brest.

22. juulil moodustati Poola Rahvuslik Vabastuskomitee Chełmis, kes kuulutas Poola loomise vajadust, mis ei alluks Londonis tegutsevale Poola eksiilvalitsusele.

Järgnevalt edenesid Punaarmee väed Ida-Poolasse, 31. juulil hõivati Varssavi idaosa. Visla vasaku kaldani jõudes peatuti.

Pealetungioperatsioon Bagrationi ja Lvovi–Sandomierzi pealetungioperatsiooni kulg 13. juulist – 29. augustini 1944

Varssavi ülestõus

Pikemalt artiklis Varssavi ülestõus

1944. aastal ületasid Nõukogude Idarinde väed endise Poola piiri. Koostöö Armia Krajowaga kestis sakslaste taganemiseni, hiljem arreteeriti selles armees sõdinud. 1. augustil 1944 tegi Armia Krajowa katse iseseisvuse taastamiseks ning Varssavis puhkes ülestõus. Kolm kuud kestnud ülestõusus hukkus ligi 200 000 inimest. Sakslased ajasid ellujäänud linnaelanikud linnast välja ja asusid Varssavit hävitama. Kõike seda jälgis Varssavi äärelinnas paiknev Punaarmee vahele segamata, linna siseneti alles 1945. aasta jaanuaris, olgugi et enne ülestõusu puhkemist oli Nõukogude raadio kutsunud poola keeles Varssavi elanikke ülestõusu alustama. Märtsis kutsus Nõukogude valitsus Poola põrandaalused riigijuhid läbirääkimistele, kus nad vangistati.

Punaarmee pealetungisuunad jaanuarist märtsini 1945

12. jaanuarist 3. veebruarini 1945 toimunud Punaarmee 1. Ukraina rinde ja 1. Valgevene rinde Visla-Oderi pealetungioperatsiooniga Väegrupp Mitte vastu, hõivas Punaarmee suurema osa Poolast, vallutades 17. jaanuaril Varssavi, 19. jaanuaril Krakovi ja jõudsid 3. veebruaril Oderi jõeni. 23. jaanuaril 1945, jõudis Punaarmee oma jõudsal pealetungil itta Opole juures välja Oderi jõeni ning ka Oderi ülemjooksul Wroclawi (Breslau) juures ning alamjooksul ja Kostrzyni ja Szczecin (Küstrini ja (Stettini) juures. Kindluslinnaks muudetud Breslau (tänapäeval Wroclaw Poolas) pidas Punaarmee piiramisrõngas vastu ligi kolm kuud, veebruari keskpaigast kuni 6. maini. Kostrzyni kindlustuse piiramine kestis kaks kuud, veebruari algusest kuni märtsi lõpuni 1945, pidurdades oluliselt Punaarmee pealetungi Berliini suunas.

Jalta konverents

Pikemalt artiklis Jalta konverents

Jalta konverentsil otsustati moodustada Rahvusliku Ühtsuse Ajutine Valitsus, mille koosseisus oleksid nii nõukogudesõbraliku kui ka pagulasvalitsuse liikmed.

Pärast II maailmasõja puhkemist saadeti NSV Liidust Poolasse initsiatiivgrupp, kelle ülesandeks oli luua Poola Töölispartei. Kuigi partei ei leidnud ühiskonnas mingit toetust, õnnestus tal NSV Liidu abiga haarata võim sõjajärgses Poolas.

1945. aasta märtsis toimunud rahvusvahelistel konverentsidel määrati kindlaks Poola lääne- ja idapiir. Poola pindala oli umbes 312 000 km² ja elanikke 1946. aasta toimunud rahvaloenduse andmeil 24 miljonit. Idas jooksis riigipiir mööda nn Curzoni liini, Läänes määrasid selle Oderi ja Nysa jõgi. See tähendas suuri muudatusi võrreldes sõjaeelsete piiridega, miljonite inimeste jaoks aga sunniviisilist ümberasumist. Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste suunatud terrori abil likvideeriti riigis kõik põrandaalused struktuurid.

1946. aastal toimunud referendumi tulemusi võltsides purustati ka legaalne opositsioon (Poolast põgenes Poola peaminister Stanisław Mikołajczyk). 1948. aastal saavutas Poola Kommunistlik Partei täieliku võimumonopoli, koondades töölis- ja talurahvaparteid oma ülemvõimu alla. 1948. aastal toimusid Poola sisepoliitikas muutused, likvideeriti eraettevõtted ja erakaubandus ning hiljem turumajandussüsteem, mille asemel kehtestati tsentraliseeritud plaanimajandus. Poola tööstuse ja majanduse struktuuri muudeti vastavalt NSV Liidu vajadustele. Külades algas sundkollektiviseerimine.

Vaata ka

Viited

↑ Chr. Zentner: Der Zweite Weltkrieg 1939–1945: Der Feldzug in Polen, in: Der Zweite Weltkrieg – Daten, Fakten, Kommentare. 3. Auflage 2003, S. 27.
↑ Werner Maser: Der Wortbruch. Hitler, Stalin und der Zweite Weltkrieg. Olzog Verlag, München 1994, ISBN 3-7892-8260-X, S. 85 f.
↑ Kochanski, Halik.2012. The Eagle Unbowed. Poland and the Poles in the Second World war.
↑ Talmon, S. Recognition of Governments in International Law with Particular Reference to Governments in Exile. Oxford: Clarendon Press, 1998

Välislingid

History of Warsaw's contributions levied by the German Occupation Authority

[gnYWD-1] Chr. Zentner: Der Zweite Weltkrieg 1939–1945: Der Feldzug in Polen, in: Der Zweite Weltkrieg – Daten, Fakten, Kommentare. 3. Auflage 2003, S. 27.

[Hdz2U-2] Werner Maser: Der Wortbruch. Hitler, Stalin und der Zweite Weltkrieg. Olzog Verlag, München 1994, ISBN 3-7892-8260-X, S. 85 f.

[Fyt2l-3] Kochanski, Halik.2012. The Eagle Unbowed. Poland and the Poles in the Second World war.

[YKwRQ-4] Talmon, S. Recognition of Governments in International Law with Particular Reference to Governments in Exile. Oxford: Clarendon Press, 1998

[1]

[2]

[3]

[4]