Stridsvagn 103
| Stridsvagn 103 | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | lahingutank |
| Päritoluriik |
 Rootsi[1] |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1967–2001[1] |
| Kasutajad | vaata kasutajaid |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Sven Berge[1] |
| Konstrueeritud | 1956[1] |
| Tootja | AB Bofors[1] |
| Tootmises | 1967–1971[1] |
| Toodetud ühikuid | 302 (toodeti 290 tanki ja 12 prototüüpi)[1] |
| Variandid | vaata variante |
| Tehnilised andmed (Stridsvagn 103C) | |
| Kaal | 42,3 t[1] |
| Pikkus | 8 990 mm[1] |
| Laius | 3 420 mm (koos ujukiga 3 630 mm)[1] |
| Kõrgus | 2 140 mm (2 430 mm koos KSP 58 kuulipildujaga)[1] |
| Meeskond | 3 (juht-sihtur, komandör ja tagumine juht)[1] |
|
| |
| Soomus | valtsitud homogeenne terassoomus[1] |
Pearelv | Bofors L74 10,5 cm L/62 vintraudne kahur[1] |
Muu relvastus |
kaks fikseeritud 7,62 mm KSP 58 kuulipildujat[1] üks 7,62 mm KSP 58 õhutõrjekuulipilduja[1] kaks 71 mm Lyran valgustusgranaadiheitjat[1] |
| Mootor |
Detroit Diesel 6V-53T diiselmootor[1] 290 hj (216 kW)[1] Boeing 553 gaasiturbiin 490 hj (365 kW)[1] |
| Võimsuse-kaalu suhe | 18,4 hj/t (13,7 kW/t) |
| Käigukast | Volvo DRH-1M kolmekäiguline automaatkäigukast[1] |
| Vedrustus | hüdropneumaatiline[1] |
Tegevusulatus | 240 km[1] |
| Kiirus | 55 km/h[1] |
Stridsvagn 103 (STRV 103) on Rootsi külma sõja aegne lahingutank. Tank oli ebatavaline, sest selle konstruktsioonis kasutati oma ajal uuenduslikke või tavatuid lahendusi. Muu seas oli Stridsvagn 103 esimene gaasiturbiiniga lahingutank ja ainus peale teist maailmasõda tootmises olnud tornita tank.
Etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Stridsvagn 103 on rootsikeelne tähis, kus Stridsvagn märgib vankrit või tanki (otsetõlkes lahinguvanker). Tähise numbriline osa sisaldab kahuri kaliibrit sentimeetrites (10) ja tõsiasja, et tegu oli kolmanda (3) sama kaliibriga kahurit kasutava tankiga Rootsi armees. Rootsi teenistuses kandsid Stridsvagn 101 ja 102 tähist Centurioni variandid Mark 5 (uuendatuna Royal Ordnance L7A1 kahuriga) ja Mark 10.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Idee
[muuda | muuda lähteteksti]
1950. alguses hakati Rootsis välja töötama uut tanki, millele anti saladuse huvides nimi Kranvagn (otsetõlkes kraanavagun). Sihtideks seati ligikaudu 30-tonnine mass koos tugeva tulejõu, kaitstuse ja mobiilsusega. Tank konstrueeriti väga madala profiiliga kerega, millel paiknes kõrge ja suure nurga all olevatest soomusplaatidest valmistatud torn. Kahuril oli automaatlaadija ning kaaluti erineva kaliibriga kahureid: 105 mm, 120 mm ja isegi 155 mm. Üldjoontes sarnanes tank Prantsuse AMX-50-le.[1]
Umbes samal ajal uuriti Suurbritanniast Centurion tankide hankimise kohta. Võrreldes Kranvagni projektiga oli Centurioni kahuril stabilisaator, palju parem mobiilsus ja ridamisi teisi moodsaid omadusi. Kuigi britid olid valmis tanke tarnima, ei juhtunuks see enne 1955. või 1956. aastat, mil olnuks eeldatavasti kodumaine tellimus täidetud. Kuid kasvanud välisvaluutavajaduse tõttu oli Suurbritannia valmis tankid kohe tarnima. Rootsi võttis pakkumise vastu ja Kranvagni projekt piirdus kahe katsetusteks ehitatud kerega.[1]
Centurion oli võrreldes Kranvagniga edasiminek, aga tank oli oma tulejõu kohta raske. Seetõttu hakkaski Rootsi armee 1950. aastatel sellele asendust otsima. Tööd alustati kahes suunas: 1) alternatiiv A (angloameerika), mille korral ostetuks Suurbritanniast või Ameerika Ühendriikidest ligikaudu 50-tonnine masin koos Centurionide senisest Ordnance QF 20-pounderist võimsama kahuriga, ja 2) alternatiiv T (Saksa-Prantsuse) ehk kergem, ligikaudu 30 tonni kaaluv tank, mis ohverdanuks kaitstust mobiilsuse huvides. 1956. aastal pakkus Sven Berge aga välja täiesti erineva lahenduse – alternatiiv S (Rootsi).[1]
Alternatiiv S
[muuda | muuda lähteteksti]
Suurbritannia andis koos Centurionidega kaasa hulga materjale teise maailmasõja ja Korea sõja tankilahingute kohta. Andmed näitasid, et pooled tankid hävitas tabamus torni või tornirõnga pihta. Tanki kere madalamaid osi tabati hoopis harvemini. Statistika kohaselt oli tabamuse tõenäosus tugevas positiivses seoses tanki kõrgusega.[1]
Juba 1943. aastal luges Berge aruandeid Prantsuse tanki Char B1 kohta. Tolle tanki tegi eripäraseks keres asuv oma aja kohta suure kaliibriga kahur, mille horisontaalsuunas sihtimiseks tuli pöörata kogu masinat. Selleks varustati Char B1 keeruka jõuülekandega, mida kontrollis sihtur. Lisaks osales Berge peale teist maailmasõda Saksa sõidukite uurimises ja pani tähele, kuidas lühikesed masinad olid võrreldes pikematega manööverdusvõimelisemad.[1]
Berge ühendas need tähelepanekud alternatiiv S ettepanekus. Vedrustus ühendati Boforsi stabilisaatoriga, mis hoidis ainult kahuri asemel stabiilsena kogu tanki. Tema hinnangul ei olnud kaasaegsed tankikahuri stabilisaatorid liikumise pealt tulistamiseks piisavalt tõhusad ja kuigi tank võis esimese lasu teha käigult, siis järgmiste jaoks enamasti ikkagi peatuti. Berge pidas stabilisaatori eeliseid piiratuks ja eelistas selle asemel paremat kaitstust staatilisest positsioonist tulistamiseks.[1]
Välja töötatud šassii oli üpris väike – sellel oli ainult neli roomikuratast ja kahur ulatus läbi kogu kere kuni tanki tagaosani, kus asusid väljaspool meeskonnaruumi automaatlaadija koos laskemoonaga. Seetõttu oli 30 tonni kaaluva tanki soomuskaitse võrreldav rasketankidega. Kaitstust parandas laskemoona hoiustamine meeskonnast eraldi ja väga madal profiil.[1]
Prototüüpimine
[muuda | muuda lähteteksti]
1957. aasta kevadel toimunud koosolekul arutati erinevaid võimalusi ja alternatiiv S äratas piisavalt tähelepanu. Otsustati, et kavandi erinevaid lahendusi tuli katsetada. Esimene väikesemahulise lepingu eesmärk oli välja selgitada, kas vedrustust saab tõesti sihtimiseks kasutada. Selleks eksperimenteeriti alguses teenistusest välja võetud M4 Shermanite ja Infanterikanonvagn 103-edega, millele paigaldati välised vedrustust juhtivad kontrollmehhanismid. Paljulubavate katsetuste järel modifitseeriti Kranvagn projekti käigus ehitatud prototüüp, mis varustati esimest korda stabilisaatoriga. Muudetud Kranvagni prototüüp läbis põhjalikuma testimise ja hiljem eemaldati tolle esimesed ja kuuendad roomikurattad, et platvorm sarnaneks enam alternatiiv S-iga.[1]
1958. aasta kaitseplaani arutelude käigus jõudis Rootsi parlament seisukohale, et kuigi alternatiiv S oli kolmest võimalikust kõige kallim, otsustati tolle sümboolse väärtuse ja kodumaise tootmise tõttu alternatiiv S kasuks. 4. veebruaril 1958. aastal sõlmiti lepingud kahe prototüüpkere – S1 ja S2 – ehitamiseks. Volvo valiti mootorit koostama ja AB Landsverki ülesandeks sai jõuülekande valmistamine. S1 prototüüpi kasutati vedrustuse katsetamiseks ja tollel oli elektrimootor, mida varustas vooluga järelveetaval kärul olev elektrigeneraator. S2 prototüübil testiti jõuülekannet ja ujumisseadmeid ning masinat käitas Volvo konstrueeritud diiselmootori ja gaasiturbiini hübriid. Katsetused lõppesid edukalt ja 1960. aastal telliti kümme väikeseeria tanki.[1]
Selleks ajaks pakkus Suurbritannia Rootsile Centurioni uusimat varianti Mark 10 koos kuulsa Royal Ordnance L7A1 105 mm vintraudse kahuriga. Rootsi soetas tankikahuri tootmise litsentsi, mistõttu otsustati kulude kokkuhoiuks hüljata suurema kaliibriga kahurite välja töötamine. Alternatiiv S tanki tarbeks pikendati kahuri rauda 52 kaliibrilt 62 kaliibrini, et kasutada võimsamaid viskelaenguid. Kuna kahur oli kere külge kinnitatud ja ei liikunud tagasilöögi tõttu, siis tagas automaatlaadija väga suure laskekiiruse – üks lask iga kolme sekundi järel.[1]
Esimene väiketootmise või nullseeria masin valmis 1963. aastal. Testimise käigus tuli välja, et kuigi kaheliikmeline meeskond saab tanki opereerimisega hakkama, muutuvad teised ülesanded meeskonna jaoks raskemaks. Eriti raske oli välitingimustes tegutsemine, sest kaheliikmelisest meeskonnast ei piisanud vahiülesannete, roomikute hooldamise või laskemoona laadimise jaoks. Seetõttu lisatigi kolmas meeskonnaliige, kes pidi tavaolukorras kasutama raadiot ja vajadusel oma juhtimisseadmetega juhtima tanki suurel kiirusel tagurdades.[1]
Teenistus
[muuda | muuda lähteteksti]
Nullseeria tankide katsetuste edu viis esimese toodanguvariandi 70 masinast koosneva partii tellimiseni. Esimesed eksemplarid valmisid 1967. aastal. Kuid varakult ilmnes, et algne 300-hobujõuline (220 kW) Boeingu T50 gaasiturbiin polnud piisavalt võimas. Järgmise toodangupartii 220 masinat varustati juba uue Caterpillari gaasiturbiiniga. Teise partii masinate tarned algasid 1970. aastal ja sama mootor paigaldati juba toodetud esimese partii tankidele. Stridsvagn 103 toodeti kokku 290 eksemplari ja tootmine lõppes 1971. aastal.[1]
1970. aastatel oli Rootsi armeel kavas 1980. aastatel uued tankid teenistusse võtta. 1980. aastal soovis armee kõik olemasolevad tankid asendada täpsustamata Stridsvagn 2000 tankidega, kuid eelarvepiirangute tõttu ei saanud kava tegelikkuseks. Uute tankide hankimise plaanid lükkusid aga edasi 1990. aastatesse. Seetõttu uuendati korduvalt teenistuses olevaid tanke, misläbi pikenes ka Stridsvagn 103 teenistusaeg uude aastatuhandesse.[1]
Mahuka uuenduskuuri läbinud masinad said tähistuse Stridsvagn 103C. Kui juba tootmise käigus vahetati välja tanki gaasiturbiin, siis edasises teenistuses asendati algne 240-hobujõuline (180 kW) Rolls-Royce'i K60 diiselmootor Detroit Diesel 6V-53T 290 hobujõudu (220 kW) arendava diiselmootoriga. Samuti sai Stridsvagn 103C uued Diehli roomikud, külgedele välised kütusepaagid, laserkaugusmõõtja ja kõik tankid said saha. Ümberehitus algas 1986. aastal ja kõik teenistuses olnud Stridsvagn 103 uuendati 1988. aastaks.[1]
Alternatiivina uute tankide hankimisel pakuti välja viimane Stridsvagn 103 uuenduskuur. Stridsvagn 103D töötati välja 1990. aastatel ning tankile paigaldati uus gaasiturbiin, kemo-, bio-, kiirgus- ja tuumakaitsesüsteem (KBRT), uus ballistikaarvuti, suudmevõrdlussüsteem, vedrustuse parem pehmendus, tugevam esisoomus ja komandöri kuulipilduja sõltumatu stabilisaator. Ent selleks ajaks olid uuemad välismaised tankid juba välja valitud ja kokku modifitseeriti ainult üks prototüüp.[1]
Kuna Stridsvagn 103D uuendusprogramm oli perspektiivitu, paistis Stridsvagn 103 teenistuse lõpp. Tankid võeti järk-järgult teenistusest maha samas tempos nagu saabusid 1990. aastate teises pooles Saksamaalt Stridsvagn 121 tarned. Viimased Stridsvagn 103 lahkusid teenistusest Rootsis toodetud Stridsvagn 122 tarnetega. 2001. aastal võeti teenistusest maha viimane 290 toodetud Stridsvagn 103 tankist.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Doktriin
[muuda | muuda lähteteksti]
Stridsvagn 103 konstruktorid tuginesid teise maailmasõja ja Korea sõja kogemustele ning Rootsi kaitsedoktriinile. Tulemuseks oli tank, mis sobis Rootsi tingimustesse, aga ei olnud eksportturul edukas. Stridsvagn 103 kehastas Rootsi kaitsedoktriiniga sobivat tasakaalu ja kompromisse tulejõu, kaitstuse ja mobiilsuse vahel.
Kuna tanki välja töötamise alguses seati kaalupiirang 30 tonni, oli raske konstrueerida kaalupiirangusse mahtuv ja piisavat soomuskaitset pakkuv tavapärane tank[2]. Seetõttu loobusidki konstruktorid tornist ja kinnitasid kahuri šassiisse. Tornita tanki profiil oli samuti oluliselt madalam teiste kaasaegsete tankide omadest ja seega oli vastasel toda raskem tabada.
Konstruktorite eesmärk oli luua kiire, paindlik, täpne ja hästi varjatav tank. Kuna potentsiaalsel vastasel oli ülekaal elavjõus, peeti Stridsvagn 103 välja töötamisel silmas meeskonna kaitstust. Tänu uuenduslikele lahendustele ei kannatanud selle arvelt tanki tulejõud.[3]
Stridsvagn 103 meeskond koosnes kolmest liikmest. Kuna tanki kahuri sihtimiseks tuli liigutada selle keret, täitis tanki juht ka sihturi ülesandeid. Juhi teovõimetuse korral saanuks Stridsvagn 103 juhtimise ja sihtimise üle võtta komandör, kelle käsutuses olid dubleeritud juhtimisseaded. Tagumisel juhil oli kolmas komplekt juhtimisseadmeid, kuid tema kasutas neid tavaliselt kiiret taganemist nõudvates olukordades. Tanki saanuks mehitada ainult kahe või isegi ühe meeskonnaliikmega, aga kolmanda meeskonnaliikme olemasolu lihtsustas masina hooldust välitingimustest[1].
Tank liigitati sageli ekslikult tankihävitajaks. Argument põhines eeldusel, et Stridsvagn 103 sobis eelkõige kaitselahinguteks. Tegelikkuses täitis tank samu ülesandeid nagu teisedki tankid ja Stridsvagn 103 kasutamise taktika ei erinenud eriti samal ajal Rootsi armees kasutuses olnud Centurionide omast.[4]
Tulejõud
[muuda | muuda lähteteksti]
Tanki pearelv oli 105 mm Boforsi L74 vintraudne kahur[1]. Kahurist sai tulistada samu mürske nagu algupärasest Royal Ordnance L7A1 tankikahurist. Boforsi variandi raud oli 62 kaliibri pikkune, mis andis mürskudele võrreldes Royal Ordnance L7A1 52 kaliibri pikkusest rauast tulistatud mürskudega suurema algkiiruse ja seega soomusläbistavuse[1].
Kahurit laadis automaatlaadija, mis heitis mürsukestad tanki tagaosast välja. Automaatlaadija muutis Stridsvagn 103 kahuri laadimise erakordselt kiireks – laadimiseks kulus kolm sekundit ehk laskekiirus oli 20 lasku minutis. Automaatlaadijasse mahtus 50 105 mm mürsku.
Erinevalt teises maailmasõjas kasutatud Saksa ründesuurtükkidest nagu Sturmgeschütz III oli Stridsvagn 103 kahur fikseeritud. Seetõttu tuli kahuri sihtimiseks liigutada kogu tanki. Sihtimise tegi võimalikuks Stridsvagn 103 hüdropneumaatiline vedrustus, millega muudeti kogu kere ja seega kahuri nurka vertikaalselt. Roomikutega pöörati tanki keret ja sihiti kahurit horisontaalselt.
Kuna tanki kahur oli šassii külge fikseeritud, puudus tollel nii horisontaalne kui ka vertikaalne kahuri stabilisaator. Seetõttu oli tankikahurist liikumise pealt laskmine praktiliselt võimatu. Rootsi armee Stridsvagn 103 kasutusjuhend lubas liikumise pealt tulistada kuni 200 m kaugusel olevat sihtmärki[4].
Kaitstus
[muuda | muuda lähteteksti]
Stridsvagn 103 esmane kaitse oli madal profiil, mis vähendas tabamuse saamise tõenäosust. Tanki hüdropneumaatilise vedrustuse muudetav kõrgus ja suutlikkus kahuri nurka oluliselt langetada võimaldasid tõhusalt ära kasutada maastikku ja ettevalmistatud tulepositsioone. Kuna Stridsvagn 103 kahur asus võrdlemisi kõrgel keres, pidi tulistamiseks paljastama väga väikese osa tankist.
Tanki soomus polnud paks, kuid selle suur kaldenurk tagas võrreldes teiste kaasaegsete tankidega konkurentsivõimelise soomuskaitse. Tanki esisoomus oli algselt 40 mm paksune, kuid soomus oli vertikaalsuunast 78 kraadise nurga all[2]. Seega oli esisoomuse ülemise plaadi horisontaalne paksus ligikaudu 192 mm. Hiljem lisati esisoomusele täiendavad soomusplaadid ja parandati tanki soomuskaitset teiste uuendustega.
Suure kaldega esisoomus tegi Stridsvagn 103 aastakümneteks ühe paremini kaitstud tanki[1]. Esisoomuse kaitse parandamiseks nähti sõja korral ette, et tanki esiotsa monteeritakse võresoomus[1]. Too lõhkas kumulatiivlaenguga (HEAT) lõhkekehad enne kontakti põhisoomusega.
Stridsvagn 103 kaitstust tõstsid mitmed leidlikud lahendused. Algselt ainult kolmandikule tankidest ja hiljem kõigile masinatele monteeritud sahk parandas ühtlasi esisoomuse alumise plaadi kaitset. Kuna mootor, jõuülekanne ja kütusepaagid asusid kere esiosas, kaitsesid need osaliselt meeskonda esisoomuse läbistanud mürskude ja kildude eest. Stridsvagn 103C külgedele kinnitati 22-liitrised kütusekanistrid, mis pakkusid lisakaitset kumulatiivlaengute eest[1].
Tank oli pikalt teiste tankide ja muude tankitõrjerelvade eest hästi kaitstud. Olukorda muutis sileraudsete 120 mm (NATO) ja 125 mm (Nõukogude Liit) tankikahurite kasutuselevõtt, mille noolmürsud (APFSDS) läbistasid Stridsvagn 103 esisoomuse oluliselt kaugemalt kui senised vintraudsed 100 mm (Nõukogude Liit) ja 105 mm (NATO) või 115 mm sileraudne kahur (Nõukogue Liit). 1990. aastate alguses katsetati tanki nõukogude T-72-e 125 mm kahuri noolmürskude vastu – mürsk läbis kogu tanki kere ja väljus tolle tagaotsast[1].
Mobiilsus
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Tank varustati nii diiselmootori kui ka gaasiturbiiniga. Enamasti kasutati diiselmootorit, ent suuremate kiiruste saavutamiseks ja keerulisel maastikul kasutati koos diiselmootoriga gaasiturbiini. Gaasiturbiini oli ühtlasi lihtsam madalatel temperatuuridel käivitada. Stridsvagn 103 oli esimene gaasiturbiiniga seeriatootmisesse läinud tank, millele järgnesid Ühendriikide M1 Abrams ja Nõukogude Liidu T-80.
Stridsvagn 103 oli põgusa ettevalmistuse järel võimeline läbima siseveekogusid. Selleks kergitas meeskond tanki ümber lõõtsale sarnaneva katte, mis tagas masina ujuvuse. Edasi liikus Stridsvagn 103 roomikute jõul kiirusega kuni kuus sõlme.[1]
Lihtsamate pioneeriülesannete tarbeks oli tankil sahk, mille abil sai too tulepositsioone kaevata ja tõkkeid lammutada. Alguses monteeriti sahk igale kolmandale Stridsvagn 103-le, kuid kõik Stridsvagn 103C standardile uuendatud tankid said saha[1]. Sahk langetati ja peale töö lõppu lukustati üles käsitsi, kusjuures viimasel juhul toimis esisoomuse alumise plaadi lisakaitsena.
Variandid
[muuda | muuda lähteteksti]
- Stridsvagn 103A on tanki esialgne tootmisvariant, mida toodeti 70 eksemplari[1].
- Stridsvagn 103B varianti hakati välja töötama juba Stridsvagn 103A tootmise ajal. Katsetuste käigus ilmnes, et algne gaasiturbiin pole piisavalt võimas. 220 toodetud Stridsvagn 103B tanki konstrueeriti võimsama gaasiturbiini ja muude väiksemate täiustustega. Paralleelselt uute tankiide tarnetega uuendati Stridsvagn 103B standardile juba toodetud Stridsvagn 103A tankid.[1]
- Stridsvagn 103C variant on uuendatud Stridsvagn 103B. Uuenduse käigus sai tank võimsama diiselmootori, uued roomikud, külgedele lisasoomusena toimivad välised kütusepaagid, uue tulejuhtimissüsteemi ja iga Stridsvagn 103C sai saha. Vanematel tankidel oli sahk ainult igal kolmandal. Uuendusprogramm algas 1986. aastal ja 1988. aastaks vastasid kõik 290 toodetud tanki Stridsvagn 103C standardile.[1]
- Stridsvagn 103D konstrueeriti 1990. aastatel, mil Rootsi armee otsis oma vananevatele tankidele asendust. Uuenduskuuri läbis üks tank, mida täiendati uue gaasiturbiini, KBRT kaitsesüsteemi, stabiilsema vedrustuse, uue tulejuhtimissüsteemi, komandöri ja sihturi öösihikute ning tugevama soomusega. Stridsvagn 103D jäi aga katsetustel välismaistele alternatiividele alla.[1]
Kasutajad
[muuda | muuda lähteteksti]Endised
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 1,39 1,40 1,41 1,42 1,43 1,44 1,45 1,46 1,47 1,48 1,49 1,50 1,51 1,52 Lindström, Rickard O. (26. jaanuar 2012). Historien bakom Strv 103 "S". ointres.se. Vaadatud 2. detsembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 Samsonov, Peter. (27. veebruar 2017). The Amazing Strv 103. Tank Archives. Vaadatud 20. detsembril 2023.
- ↑ Budanovic, Nikola. (1. detsember 2016). Fast And Adaptable – The Stridsvagn 103 – Sweden’s Turretless Tank. War History Online. Vaadatud 23. detsembril 2023.
- ↑ 4,0 4,1 Hanxue, Ren. (19. august 2016). Stridsvagn 103 Was Not A Tank Destroyer. Swedish Tank Archives. Vaadatud 21. detsembril 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Stridsvagn 103 – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
