Valdo Pant (21. jaanuar 1928 Valgjärve vald – 30. juuli 1976 Tallinn) oli eesti tele- ja raadioajakirjanik.
Valdo Pant sündis politseikonstaabel Voldemar Pandi (1896–1945) ja tema abikaasa Ida Pandi (neiupõlvenimi Ruber; 1897–1982) kolmanda pojana.
Alaealisena kuulus Noorte Kotkaste Tartumaa maleva Jõgeva malevkonna Sadala rühma. Pälvis 1939. aasta suvel noorkotkaliku käitumise ja eeskujuliku esinemise eest erakorralise auhinna[1].
Aastal 1944 mobiliseeriti Pant Saksa sõjaväkke ja ta teenis 20. Eesti diviisi väljaõpperügemendis. Samal aastal langes ta Punaarmee vangi, veetes 1944–1945 Maardu vangilaagris. Aastal 1945 teenis ta Punaarmees.
Pärast sõda 1945–1948 oli Valdo Pant Kohtla-Järve 1. Keskkooli geograafia õpetaja.
Aastal 1948 alustas ta tööd Eesti Raadios reporteri, kommentaatori ja saatejuhina. Aastal 1966 lõpetas Pant töö Eesti Raadios ning asus tööle Eesti Televisioonis, täites samu ameteid mis raadios.
Aastast 1950 oli Valdo Pant teinud reportaaže laulupidudest.
Ta juhtis Eesti TV mälumängusaateid, sealhulgas rahvusvahelist telesaadet "Naapurivisa", kus eesti ja soome kilbarid teineteiselt mõõtu võtsid. Pandi algatusel hakati viktoriini nimetama mälumänguks.
Pant on kirjutanud ka mitu näidendit, mängu- nuku- ja dokumentaalfilmi stsenaariumi, kuuldemängu ning estraadinäidendit.
Aastast 1958 kuulus ta Ajakirjanike Liitu.
Pant maeti 4. augustil 1976 Tallinna Metsakalmistule[2].
Aastast 1980 antakse välja temanimelist auhinda.
Valdo Pant valiti Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.
1. veebruaril 2013 avati Valdo Pandi 85. sünniaastapäeva puhul tema sünnikohas Valgjärve vallas Savernas mälestuskivi.
Valdo Pandi abikaasa oli Eesti Raadio diktor Elsa Pant (neiuna Peterson; 1926–2002), kellega ta tutvus 1945. ja abiellus 1949. aastal. Valdo ja Elsa poeg Ville sündis aastal 1966.
Valdo Pandil oli kaks vanemat venda Ilo (1921–1942) ja Kalju (1923–1988) ning noorem vend Uno (1932–1970).