Enrico Berlinguer

Enrico Berlinguer

Enrico Berlinguer (25. mai 1922 Sassari, Sardiinia11. juuni 1984 Padova) oli Itaalia poliitik ja jurist.

Enrico Berlinguer astus Itaalia Kommunistlikku Parteisse 1943. aastal. 1943–1945 osales ta vastupanuliikumises. 19501956 oli ta Itaalia Kommunistliku Noorsooföderatsiooni sekretär ja 1950–1953 Ülemaailmse Demokraatliku Noorsoo Föderatsiooni president. Alates 1948. aastast kuulus Enrico Berlinguer Itaalia Kommunistliku Partei Keskkomiteesse ja ales 1960. aastast Itaalia Kommunistliku Partei Juhatusse. 1958–1960 ja 19621966 kuulus ta Itaalia Kommunistliku Partei Sekretariaati. 1966–1979 oli ta Itaalia Kommunistliku Partei Poliitbüroo liige. 1969–1972 oli ta Itaalia Kommunistliku Partei peasekretäri asetäitja.[1]

Alates 13. märtsist 1972 kuni surmani oli Enrico Berlinguer Itaalia Kommunistliku Partei peasekretär.[2]

Peasekretärina esindas Berlinguer eurokommunistlikku suunda parteis.[3]

Pärast Salvador Allende võimult tõukamist Tšiilis 1973. aastal sai Berlinguerile selgeks, et Läänes ei saa marksistid valitseda ilma mõõdukamate jõududega koostööd tegemata, mispeale ta kutsus üles parteid tegema koostööd kristlike demokraatidega (DC) eesotsas Aldo Moroga. 1976. aastaks kasvaski see poliitiliseks liiduks, ning 17. märtsis kutsus Moro ka Berlingueri parteijuhtide koosolekule, et arutada majanduskrahhi vältimist. Samaaegselt kaugenes PCI Berlingueri all Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist, liikudes rohkem koos Prantsuse ja Hispaania kommunistlike parteidega eurokommunismi suunas. Moro ja Berlinguer saavutasidki nn ajaloolise kokkuleppe (compromesso storico).

Kui Moro 16. märtsil 1978 Punaste Brigaadide poolt rööviti, keeldus Berlinguer terroristidega läbirääkimisi pidamast. Sellest hoolimata sai Moro intsident ajaloolise kokkuleppe lõpuks.

1980. aastal mõistis Berlinguer avalikult hukka Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani, lisaks keeldus osalemast 1980. aastal Pariisis toimuval kommunistlike parteide rahvusvahelisel konverentsil ja selle asemel tegi visiidi Hiina. Järgmisel aastal avaldas ta arvamust, et Oktoobrirevolutsiooni progressiivne jõud on kadunud ja kritiseeris sõjaseisukorda Poolas. 1981. aastaks oli Itaalia KP ja NLKP sidemete lõpp selge ja avalik.

7. juunil 1984, pidades Padovas kõnet, milles kutsus üles solidaarsusele vasakpoolsete parteide seas, tabas Berlingueri ajuverejooks. Ta langes koomasse ja suri neli päeva hiljem. Vaatamata tema poliitvaadetele austati teda ka parempoolsete seas, isegi neofašistliku Itaalia Sotsiaalliikumise (Movimento Sociale Italiano) parteijuhil Giorgio Almirantel lubati austusavaldusteks siseneda IKP peakorterisse. Kuus päeva peale Berlingueri surma toimunud Euroopa Parlamendi valimistel tuli IKP suuresti sümpaatiahäälte tulemusena esimeseks, võites lihthäälteenamusena kolmandiku (27/81) Itaalia kohtadest Euroopa parlamendis. See jäi ainsaks korraks, kui IKP tuli ühelgi riiklikul valimisel esimeseks.

Eelnev
Luigi Longo
Itaalia Kommunistliku Partei peasekretär
19721984
Järgnev
Alessandro Natta