Evald Hermaküla

Evald Hermaküla (6. detsember 1941 Jõelähtme vald – 16. mai 2000 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja näitejuht.

Haridus

Ta õppis Maardu 7-klassilises koolis (1949–1956) ja Tallinna 17. Keskkoolis (1956–1960), mille lõpetas hõbemedaliga. 1965. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiainsenerina.

Aastatel 1961–1965 oli ta tegev Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudios.^[1]

Rahvateater ja tee kutselise teatri juurde

Evald Hermaküla alustas teatriteed keskkooli ajal (1956–1960) näiteringides, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios, osalemisega. Mängis kaasa mitme lavastuse ("Kevade", "Juudit", "Antonius ja Kleopatra", "Lumekuninganna") massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses "Härra Puntila ja tema sulane Matti".

Ülikooli astunult hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone (alates veebruarist 1959 E. Vilde nimeline Tartu Rahvateater) näiteringis, mida juhtis Venda Päi. Viimane tundis juba varakult, kuidas nende teatris on uus täht särama löömas. 5. detsembril 1961 esietendus Venta Vīgante "Igavesti haljad Palmid", kus Hermaküla esines meeldejäävalt. "Mitte iga kutselisegi teatri etendusel ei kohta nii sügavat sisseelamist osasse, karakteri nii täielikku avamist ja publikult jäägitult kaasahaaravat mängu" (Ants Järv 1961). Samal aastal astus Hermaküla Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudiosse.^[1]

Vanemuine

Kohe pärast Vanemuise teatri õppestuudiosse astumist hakkas ta Vanemuise lavastustes kaasa tegema. 1. detsembrist 1962 sai temast Vanemuise poole kohaga näitleja. Nõudlikke ülesandeid tuli Hermakülal täita Romain Rollandi "14. juuli" (1962), Aleksandr Gribojedovi "Hädas mõistuse pärast", Paul Kuusbergi / Epp Kaidu "Andres Lapeteuse juhtum" ja Aleksei Arbuzovi "Mu vaene Marat" (1965) näidendite lavastustes.

1965. aasta detsembris lõpetas Hermaküla geoloogiainseneri diplomiga Tartu Riikliku Ülikooli ja kevadel Vanemuise juures töötanud Teatriühingu lavakunstistuudio. 10. aprillil tuli Epp Kaidu lavastuses ja Hermakülaga peaosas välja Janis Rainise tragöödia "Joosep ja tema vennad".

Tollal tegi Hermaküla intensiivset tööd ja nõudlikku eneseharimist, et teatritegemises edasi minna hoopis tähendusrikkamale mängumaale. Oma osa selles protsessis etendasid arutlused-väitlused eakaaslastega, kes olid juba tegevad ilukirjanduse loojatena, kuid siiralt huvitatud ka teatri arengust.

Kõrvalseisjal on väga raske nimetada täpset päeva, millest algas teatriuuenduslik areng, aga see algas kindlasti 1960. aastate keskpaiku uue sugupõlve entusiastide eestvõttel Vanemuise teatri sees. Teatriuuenduse areng algas just riiklikus teatris ning sai arenguvõimalusi tänu teatri juhtkonna sallivusele ja julgusele. Vanemuise juht Kaarel Ird oli selles osas julge mees.

Esimeseks tõsisemaks teatriuuendusliku laadi näiteks oli Hermaküla poolt Vanemuises põhiliselt teatri stuudiolastega tehtud lavastus "Lugusid argielust ehk Valtoniana" (esietendus 12. märtsil 1966), mille teksti oli Arvo Valtoni novellide põhjal kokku seadnud Paul-Eerik Rummo. Tegemist oli Eesti NSV oludes väga uuendusliku lavastusega, mis seadis seejuures kesksele kohale just vabaduse, tegi tajutavaks, et "miski on mäda" ümbritsevas elus. Mati Unt, kes tollal oli Vanemuise dramaturg, kirjutas: "Julgen öelda, et selles etenduses oli midagi uut ja seniolematutki. See oli samm mõtte liikumise vabaduse suunas. /--/ Mõtte liikumise vabaduse suunas all mõtlen ma nii ühiskondlikku mõtet kui ka konkreetse teatrietenduse mõtte liikumist".^[1]

Eesti Televisioon

1966. aasta septembris tuli ootamatu pööre. Hermaküla lahkus Tartust ja läks Eesti Televisiooni lavastajaks. Kaarel Irdile kirjutatud kirjas põhjendas ta lahkumist huviga filmi- ja televisioonitegemise vastu ning lubas kolme aasta pärast Vanemuises tagasi olla. Tema kirjad veenavad, et noore Hermaküla kiusatus ja isu end proovile panna, kogeda, õppida, teada saada oli tõsine ja sügav. Hermaküla esimene Tallinna-aeg Vanemuisest lahkumise järel jäi napiks. "Mu vaese Marati" ja "Joosepi ja tema vendade" etendused jätkusid Hermakülaga peaosas novembrini. Detsembri alguses vabastati ta näitlejakohalt ning 1966. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini oli Hermaküla sõjaväes Kaliningradi oblastis Sovetskis. Nii sõjaväes olles kui ka hiljem Tallinnast saatis Hermaküla Tartusse Irdile kirju, kus kõneleb oma soovist ennast jagada teatri ja televisiooni vahel.

3. detsembril 1969 kirjutas Hermaküla Irdile:"... lavastaja põhikoht on teatris, kus ta teeb suuremaid või väiksemaid ekskursse kinosse ja TV-sse. Seda mitte ainult sellepärast, et teater on neist kolmest kõige vähem riiklik ja industriaalne. Teater on minu jaoks kinost ja TV-st palju ausam ja meie päevadele ja tükkidekskäristatud maailmale hoopis vajalikum".^[1]

1969–1972. Teatriuuenduse algus

1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda Nõukogude okupatsioonide omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest.

Baltimaades eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Vene NFSVd ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.

Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal Vanemuises tegutsenud noored lavastajad Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.

Too algne agressiivsus kajastas süvenevast ühiskondlikust reaktsioonist sündinud võimetuse raevu. Kuid suurele osale publikust, kes neid tundeid muidu võinuks jagada, osutus uudne teatrikeel siinpuhul tõkkeks. Avangardi ja laiema publiku vastasseis, mis oli jõudnud noorde eesti kultuuri juba 20. sajandi alguskümnenditel, kuid siis 1930. aastail nõrgenenud ja Nõukogude okupatsiooni esimeseks 15 aastaks peaaegu kadunud, ilmnes 1960. aastail kõigis kunstides taas uue jõuga.^[2]

Mati Unt postuleeris Hermaküla ja Toominga kaks paradigmamuutust. Esiteks, eemaldumine kirjandusest ja ükskõiksus sõna vastu, lähenemine inimesele, kehalisusele ja selle siinolekule, presentsile. Teiseks, eemaldumine mõistuspärasusest ja apolloonilisusest ja lähenemine alateadvusele, dionüüsile.^[1]

Elukroonika

• 1941. aasta 6. detsembril sündis Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas talunike Evald ja Adele Hermaküla (sündinud Sepp) peres poeg Evald. Isa jäi 1943. aastal Stalingradi all rindel teadmata kadunuks. Peres kasvasid veel vanem õde Elsa, vanem vend Jaan ja noorem poolvend Aare.
• 1949 – läks Maardu 7-klassilise kooli esimesse klassi.
• 1956 – lõpetas Maardu 7-klassilise kooli ja läks edasi õppima Tallinna 17. Keskkooli. Osales näiteringides, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse ("Kevade", "Juudit", "Antonius ja Kleopatra", "Lumekuninganna") massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses "Härra Puntila ja tema sulane Matti".
• 1960 – lõpetas keskkooli hõbemedaliga ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli geoloogia erialale. Hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone näiteringis, mida juhtis Venda Päi.
• 1961 – astus Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudiosse. Äratas tähelepanu abiturient Valdis Vẽtra rolliga Tartu Rahvateatri lavastuses "Igavesti haljad palmid".
• 1962 – esimene roll kutselises teatris: Camille Desmoulins Romain Rollandi draama "14. juuli" lavastuses (lavastaja Epp Kaidu, esietendus 22. juunil). Alates 1. detsembrist töötas Vanemuise teatri näitlejana (esialgu 0,5 kohal).
• 1965 – lõpetas Vanemuise stuudio. Detsembris lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiainseneri diplomiga.
• 1966. aasta 12. märtsil esietendus Hermaküla esimene lavastus: Paul-Eerik Rummo montaaž Arvo Valtoni novellidest "Valtoniana". Septembris lahkus Vanemuisest ja asus režissöörina tööle Eesti Televisiooni. Detsembris kutsuti sõjaväeteenistusse, mille tegi läbi Kaliningradi oblastis Sovetskis (Tilsit).

Abiellus Riina Hausenbergiga. Abielust sündisid pojad Alar (1965–2015) ja Hannes.

• 1967 Detsembris vabanes sõjaväest.

  

  Evald Hermaküla lavastus "Tuhkatriinumäng" (1969)

• 1968 Jaanuarist jätkas tööd televisioonis. Samal ajal töötas Vanemuises, lavastades Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängu". 1968–1971 oli vaheaegadega ühtlasi kohakoosluse alusel ametis Vanemuises, algul näitlejana, 1969. aasta 1. märtsist lavastajana.
• 1969 Nn teatriuuenduse jõuline algus: Evald Hermaküla ja Jaan Toominga juhtimisel jõudis 22. jaanuaril Tallinna Kirjanike Maja publiku ette Gustav Suitsu luule õhtu "Ühte laulu tahaks laulda..." ning 19. veebruaril esietendus Vanemuises "Tuhkatriinumäng". Algas koostöö Jaan Toomingaga.
• 1971 Jaanuaris lahkus Eesti Televisioonist. Tegevus nn ööteatris. Juunis sõitis Ülevenemaalise Teatriühingu spetsialiseeritud turismigrupiga Poolasse, vaatas Jerzy Grotowski lavastusi ("Acopalypsis cum figuris").
• 1972 Külalisetendustel Ungaris Imre Mad'achi "Inimese tragöödia" lavastusega (lavastaja Epp Kaidu), kus mängis Aadamat.
• 1973 Ema surm. Lahutas abielu Riina Hermakülaga.
• 1974 Alustas tööd oma stuudioga, kuhu kuulusid Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Helje Soosalu, Peeter Kollom, Tiit Luts, Anne Valge, Tõnis Arro, Reet Kaasik (Kalamees), Ilona Blumenfeld (Kolberg), Jaan Kolberg jt. Jaanuaris toimusid Tamperes lavastuse "Üks ullike läks rändama" külalisetendused.
• 1976 Sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, üheaegselt Jaan Toominga, Raivo Adlase ja Raine Looga.
• 1977 Septembris-oktoobris "Ullikese" külalisetendused Saksa DV-s.
• 1978 Abiellus Liina Orlovaga. Lavastas Lätis Valmiera Draamateatris "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeseppa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Ludvig Holbergi järgi.
• 1979 Septembris viibis Belgradis BITEF-i teatrifestivalil. Oktoobris ja novembris esitas "Mees, kes ei mahu kivile" Kanadas ja USA-s: etendused toimusid Torontos, Vancouveris, Los Angeleses ja New Yorgis.

Hermaküla stuudio lõpetas tegevuse. Kevadel mängiti stuudiolaste esituses Murray Schisgali "Lavv-stoorit" ja Lãzlõ Gyurkõ "Elektra, mu arm".

• 1980 Lavastas Valmiera Draamateatris Murray Schisgali "Lavv-stoori".
• 1981 Lavastas Valmiera Draamateatris Olev Antoni "Laudalüürika".
• 1982 Augustis Soomes Tampere teatrisuvel, kus Vanemuine mängis lavastusi "Kremli kellad" ja "Härra Puntila ja tema sulane Matti". Novembris sõitis VEKSA ühingu rahastamisel Rootsi, esitas "Meest, kes ei mahu kivile".
• 1983 Mais "Faehlmanni" külalisetendused Rootsis.

Lahkus Vanemuisest ja asus 1. novembril lavastajana tööle Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris.

• 1985 Viibis Saksa FV-s ja Rumeenias. 25. jaanuaril läks Draamateater üle kollektiivsele juhtimisele: Mati Klooren (direktor), Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kalju Haan.Õe enesetapp.
• 1988 Mais Moskvas seminar-kohtumisel Peter Brookiga.

1. augustil asus Tallinna Draamateatri kunstilise juhi kohale. Valmis telefilm "Hermaküla". Eesti Teatri Arendamise Keskuse (ARKES) kunstiline juht. Lahutas abielu Liina Orlovaga, abiellus Kaie Mihkelsoniga.

• 1989 Töötas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 14. lennuga. Diplomilavastusena esietendus Euripidese "Bakhandid".
• 1991 Lahkus Draamateatri kunstilise juhi kohalt, jätkas tööd lavastajana.
• 1996 Töötas koos Aleksander Eelmaaga Kuusalu ja Tallinna keskkoolide õpilastest koosneva trupiga, 11. veebruaril tuli Draamateatris lavale noorteprojekt "Lõpukirjand". Teine samalaadne lavastus keskkooliõpilastega, kompositsioon "Hingedeaeg", esietendus 1997.

2. märtsil vabastati töölt.

• 1997 Lavastas külalisena Terry Johnsoni "Hüsteeria" Tallinna Linnateatris. 1. augustist asus tööle Draamateatri näitlejana.
• 1999 Lahkus Draamateatrist. Asus Eesti Riikliku Nukuteatri kunstilise juhi kohale.
• 2000 Märtsis astus erakonna Mõõdukad liikmeks.

16. mail sooritas enesetapu. Maeti 20. mail Metsakalmistule. Pooleli jäi Georg Büchneri "Leonce ja Lena" lavastus Nukuteatris, selle lõpetas Hendrik Toompere juunior.^[1]

Töökäik

• 1962–1966 Vanemuine, näitleja
• 1966–1970 Eesti Televisioon, režissöör
• 1970–1983 Vanemuine, näitleja ja lavastaja
• 1974–1979 Vanemuine, teatristuudio juhendaja
• 1983–1988 TRA Draamateater, lavastaja
• 1988–1991 TRA Draamateater, kunstiline juht
• 1991–1999 Eesti Draamateater, lavastaja ja näitleja
• 1999–2000 Riiklik Nukuteater, kunstiline juht

^[3]

Lavastused

1966

• Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo, "Lugusid argielust ehk Valtoniana" Vanemuine (õppestuudio)

1968

• Murray Schisgal, "Masinakirjutajad" Eesti Televisioon

1969

• Paul-Eerik Rummo, "Tuhkatriinumäng" Vanemuine
• Irene Haak, "Armastus, armastus..." Eesti Televisioon

1970

• Paul Kuusberg / Mati Unt / Evald Hermaküla, "Südasuvi 1941" Vanemuine
• "Telejuurdlus" Eesti Televisioon
• Rudolf Otkolenko, "Tere tulemast, papad!" Eesti Televisioon

1971

• Anatoli Salõnski, "Maria" Vanemuine
• Leonid Andrejev, "Sina, kes sa saad kõrvakiile" Vanemuine
• "Säärane Ird ehk 100 aastat "Vanemuise" teatrit" Eesti Telefilm

1972

• August Strindberg, "Surmatants" Vanemuine

1973

• Eesti Muinasjutud / Evald Hermaküla, "Üks ullike läks rändama" Vanemuine
• Branislav Nušič, "Kangesti kahtlane isik" Vanemuine

1974

• Aleksei Tolstoi / Evald Hermaküla, "Buratino" Vanemuine
• Aino Pervik / Evald Hermaküla, "Emmeliina" Vanemuine
• Jaroslav Hašek / Evald Hermaküla, "Švejk läheb sõtta" Vanemuine

1975

• Nikolai Gogol, "Hullumeelse päevik" Vanemuine
• Henrik Ibsen, "Hedda Gabler" Vanemuine
• Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Vanemuine
• Karl Zeller, "Linnukaupleja" Vanemuine

1976

• August Kitzberg, "Kuningatütre sünnipäev ("Kuri kuningatütar") Vanemuine
• Samuel Beckett, "Krappi viimane lint" Vanemuine
• Otto Preussler, "Suured nõiad ja väikesed nõiad" Vanemuine

1977

• Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Vanemuine
• Wolfgang Borchert, "Ukse taga" Vanemuine (õppestuudio)
• Tõnu Tepandi laulude õhtu "Mu kodu on punaste pihlade all" Vanemuine
• Nikolai Pogodin, "Kremli kellad" (koos Kaarel Irdiga) Vanemuine
• Maurice Maeterlinck / Evald Hermaküla / Tõnu Tepandi, "Pimedate mäng" Vanemuine (õppestuudio)

1978

• Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina Katk" Valmiera Draamateater, Läti

1979

• Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" ("LUV") Vanemuine
• Lásló Gyurkó, "Elektra, mu arm" Vanemuine

1980

• Viktor Rozov, "Me elame hästi..." ("Metsise pesa") Vanemuine
• Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" Valmiera Draamateater, Läti

1981

• Egon Rannet, "Südamevalu" Vanemuine
• Edvard Radzinski, "Kohus pärast balli ehk Lunin" Vanemuine
• Bertolt Brecht / Hella Wuolijoki, "Härra Punttila ja tema sulane Matti" Vanemuine
• Olev Anton, "Laudalüürika" Valmiera Draamateater, Läti

1982

• Vaino Vahing / Madis Kõiv, "Faehlmann, õhtuselgus" Vanemuine

1983

• Luigi Pirandello, "Heinrich IV" Vanemuine
• Sigfried Lenz, "Süütute aeg. Süüdlaste aeg" Draamateater

1984

• William Shakespeare, "Windsori lõbusad naised" Noorsooteater
• Tšõngõz Ajtmatov / Evald Hermaküla, "Ja sajandist pikem on päev" Draamateater
• Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Prohvet Maltsvet" Draamateater
• Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Draamateater

1985

• Alan Ayckbourn, "Norman Vallutaja", Draamateater

1986

• Enn Vetemaa, "Tuul Olümposelt tuhka tõi", Draamateater
• William Shakespeare, "Torm", Draamateater

1987

• Harold Pinter, "Majahoidja", Draamateater
• "Sulev Nõmmik", Eesti Telefilm

1988

• Jean Genet, "Palkon", Draamateater
• Ljubomir Peevski, "Väike öömuusika", Eesti Televisioon

1989

• Mark Howard Medoff, "Red Ryder" Draamateater
• Euripides, "Bakhandid" Draamateater (TRK Lavakunstikateedri XIV lend)
• Anna Seghers, "Jeanne d'Arci protsess Rouenis 1431. aastal", Eesti Televisioon

1990

• Ain Kalmus / Evald Hermaküla, "Juudas", Draamateater
• Nikolai Gogol / Evald Hermaküla, "Südaöö" ("Vii"), Draamateater

1991

• Boguslaw Schaeffer, "Proovid" Draamateater
• August Kitzberg, "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" Draamateater

1992

• Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Mäeküla piimamees" Draamateater
• Miroslav Hornicek, "Kolm Albertit ja preili Matylda" Draamateater

1993

• Yukio Mishima, "Hanjo" Draamateater
• Juhani Aho / Evald Hermaküla, "Raudtee" Draamateater
• Kalle Käsper / Pu Songling / Zhuang Zi, "Libarebased" Draamateater

1994

• Alice Jane Kiwimae, "Peenike pere" Draamateater

1995

• Jean-Claude Carrière, "Meelespea" Draamateater

1996

• Fragmentaarium "Lõpukirjand" (Draamateater noorteprojekt 1) Draamateater
• William Shakespeare, "Eksituste komöödia" Draamateater
• Ben Travers, "Üks jumalast hüljatud ingel" Draamateater
• Minoru Betsuyaku, "Krahv Dracula sügis" Draamateater
• Samuel Beckett, "Lõppmäng" Draamateater

1997

• Terry Johnson, "Hüsteeria" Tallinna Linnateater
• "Hingedeaeg" (Draamateater noorteprojekt 2) Draamateater

1999

• Evald Hermaküla, "Kohtuasi number null" Nukuteater
• Georg Büchner, "Leonce ja Lena" (lõpetanud Hendrik Toompere jun) Nukuteater

^[1]

Osatäitmised kutselises teatris

• 1962

Camille Desmoulins Romain Rolland "14. juuli" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1963

Tšatski Aleksandr Sergejevitš Gribojedov "Häda mõistuse pärast" (Heiki Haravee) Vanemuine

Belkin Aleksei Arbuzov "Kusagil meid oodatakse" (Epp Kaidu) Vanemuine

Teadustaja Vsevolod Višnevski "Esimene ratsavägi" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1964

Oberon William Shakespeare "Suveöö unenägu" Vanemuine (õppestuudio)

Junius Brutus William Shakespeare "Coriolanus" (Kaarel Ird) Vanemuine

Ants Pajuviidik Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1965

Marat Aleksei Arbuzov "Mu vaene Marat" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1966

Autor (nov. "Pühapäev") Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo "Valtoniana" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Joosep Jãnis Rainis "Joosep ja tema vennad" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1969

Osaline Gustav Suits "Ühte laulu tahaks laulda"

• 1970

Esimene kaebealune Ralf Parve "Pimedus tähendab ööd" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1971

Aadam jt Imre Madách "Inimese tragöödia" (Epp Kaidu) Vanemuine

Tombassov Anatoli Salõnski "Maria" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1973

Osaline "Üks ullike läks rändama" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Lugeja hääl Otar Taktakišvili "Mindia" (ooper, lav. Kaarel Ird) Vanemuine

Švanda Josef Kajetan Tyl "Strakonice torupillimängija" (Epp Kaidu) Vanemuine

• 1974

Kapten Aino Pervik / Evald Hermaküla "Emmeliina" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Katz Jaroslav Hašek / Evald Hermaküla "Švejk läheb sõtta" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1975

Osaline Nikolai Gogol "Hullumeelse päevik" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Kolesnikov Leonid Leonov "Vallutusretk" (Epp Kaidu) Vanemuine

Eilert Løvborg Henrik Ibsen "Hedda Gabler" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Jaan Oks Vaino Vahing "Mees, kes ei mahu kivile" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1976

Ants Kuslap August Jakobson "Elu tsitadellides" (Epp Kaidu) Vanemuine

Osaline "Suured nõiad ja väikesed nõiad" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Kuningas August Kitzberg "Kuningatütre sünnipäev" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1977

Mõisahärra Ludvig Holberg / Evald Hermaküla "Mats mõisahärraks..." (Evald Hermaküla) Vanemuine

Mihai Gruja Ion Drutse "Pühamast püham" (Kaarin Raid) Vanemuine

Lenin Nikolai Pogodin "Kremli kellad" (Kaarel Ird ja Evald Hermaküla) Vanemuine

Ooberst Wolfgang Borchert "Ukse taga" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Mängu juht Maurice Maeterlincki järgi "Pimedate mäng" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1978

Indrek Anton Hansen Tammsaare / Osvald Tooming "Tõde ja õigus" (Jaan Tooming) Vanemuine

• 1979

Osaline kooris László Gyurkó "Elektra, mu arm" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Osaline Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (Kaarel Ird) Vanemuine

• 1980

Sudakov Vassili Rozov "Me elame hästi..." (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1981

Kustas Lokk Egon Rannet "Südamevalu" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Lunin Edvard Radzinski "Kohus pärast balli ehk Lunin" (Evald Hermaküla) Vanemuine

Puntila Bertolt Brecht "Härra Puntila ja tema sulane Matti" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1982

Raul Rein Saluri "Kadunud isa" (Tiit Luts) Vanemuine

Faehlmann Vaino Vahing, Madis Kõiv "Faehlmann" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1983

Heinrich IV Luigi Pirandello "Heninrich IV" (Evald Hermaküla) Vanemuine

• 1984

Osaline Eduard Vilde "Prohvet Maltsvet" (Evald Hermaküla) Draamateater

Jaan Oks Vaino Vahing "Mees, kes ei mahu kivile" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1985

Dugin Aljaksei Dudarav "Reamehed" (Mikk Mikiver) Draamateater

• 1986

Prospero William Shakespeare "Torm" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1990

Siimon Peetrus Ain Kalmus / Evald Hermaküla "Juudas" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1991

Tõistre Toomas, Silk, Kohtumees jt. August Kitzberg "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" (Evald Hermaküla) Draamateater

Osaline Boguslav Schaeffer "Proovid" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1992

Osaline Eduard Vilde / Evald Hermaküla "Mäeküla piimamees" (Evald Hermaküla) Draamateater

Hjalmar Erickson jt. Miroslav Hornicek "Kolm Abertit ja preili Matylda" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1993

Osaline Yukio Mishima "Hanjo" (Evald Hermaküla) Draamateater

Matti Juhani Aho "Raudtee" (Evald Hermaküla) Draamateater

Peeter Pu Songling / Zhuangzi / Kalle Käsper "Libarebased" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1995

Jean-Jacques Jean-Claude Carriẽre "Meelespea" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1996

Linnakodanik Williaw Shakespeare "Eksituste komöödia" (Evald Hermaküla) Draamateater

Hamm Samuel Beckett "Lõppmäng" (Evald Hermaküla) Draamateater

• 1997

Inspektor Goole John Boynton Priestly "Inspektor tuleb" (Mikk Mikiver) Draamateater

• 1998

John Hall Peter Whelan "Rohuvoodi" (Priit Pedajas) Draamateater

A. E. Housman Tom Stoppard "Armastuse leiutajad" (Hendrik Toompere jun.) Draamateater

• 1999

Urs Bihler Urs Widmer "Top dogs" (Ain Prosa) Draamateater

Peter Stockmann Henrik Ibsen "Rahva vaenlane" (Kurt Nutio) Draamateater

^[1]

Osatäitmised telelavastustes

• 1963 Poiss Paul-Eerik Rummo "Võõrad inimesed (Heiki Haravee)
• 1966 Toma Horia Lovinescu "Kõige pikem öö" (Kulno Süvalep)
• 1968 Paul Murray Schisgal "Masinakirjutaja" (Evald Hermaküla)
• 1969 Lancelot Jevgeni Švarts "Draakon" (Gunnar Kilgas)
• 1982 John Sparrow Robert Woodroof Anderson "Püha öö – üksildusöö" (Gunnar Kilgas)
• 1985 Rudolf Ikka Anton Hansen Tammsaare "Rudolf ja Irma" (romaani "Elu ja armastus" järgi, Gunnar Kilgas)
• 1986 Francæur Jean Sarment "Mamouret" (Eero Spriit)

Toots Oskar Luts "Pildikesi Paunverest" (Gunnar Kilgas)

• 2000 Isa August Mälk "Stella Stellaris" (Ain Prosa)
• 1997–2000 Evald Raidver seriaal "Õnne 13" (Tõnis Kask)

^[1]

Osatäitmised filmides

• 1965

Sepp Juhan "Mäeküla piimamees" (Leida Laius)

Elmar "Me olime kaheksateistkümneaastased" (Kaljo Kiisk)

• 1966

Martti "Tütarlaps mustas" (Veljo Käsper)

• 1968

Margus "Libahunt" (Leida Laius)

• 1970

Brigadir Enn "Tuulevaikus" (Veljo Käsper)

• 1984

FJB direktor Vernon "Dokument R." (Belarussfilm)

• 1986

Inspektor Brummel "Mõrvasüüdistus" (Mosfilm)

Mari isa "Naerata ometi" (Leida Laius)

Justus "Õnnelind flamingo" (Tõnis Kask, telefilm)

• 1987

Mees "Righoov" (Tõnu Virve)

• 1988

Peter Stockmann "Doktor Stockmann" (Mikk Mikiver)

• 1991

Bernt Notke "Surmatants (Tõnu Virve)

• 1994

Häärberihärra "Victoria (ühe armastuse lugu)" (Jüri Sillart)

• 1997

Kunstnik "Ferbis" (Andres Puustusmaa)

^[1]

Tunnustus

• 1976 – Eesti NSV teeneline kunstnik

Viited

1. Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. "Hermaküla". Ilmamaa. Tartu 2002. lk
2. "Teater.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2016. Vaadatud 26. juunil 2010.
3. "Eesti Lavastajate Liit". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. september 2014. Vaadatud 9. septembril 2014.

Kirjandus

• Sven Karja. "Lossimängud" ("Tuhkatriinumäng" Vanemuises). // "Teatrielu 1999". Tallinn 2001, lk 359–387
• Evald Hermaküla. "Paradoksaalne Ird: Evald Hermakülaga Kaarel Irdist 16. septembril 1998" (intervjuu, küsis Lilian Vellerand) – samas, lk 388–402
• "Lavastajaraamat: 12 intervjuud Eesti lavastajatega". Tallinn 2001, lk 43–96 (intervjuu 4. märtsil 1999)
• "Hermaküla" (artiklite ja mälestuste kogumik; ka bibliograafia). Koostanud Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. Ilmamaa. Tartu 2002, 2. trükk 2003, 552 lk
• Ene Rämmeld, "C'est la vie = Elu on selline" (mälestused). Tänapäev. Tallinn 2004, 160 lk
• "Evaldi armastus. Kirjad" (Evald Hermaküla kirjad oma esimesele abikaasale Riinale aastaist 1964–69). Koostaja ja kujundaja Tio Tepandi. Tänapäev. Tallinn 2005, 206 lk
• Luule Epner. "Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla (1969–1971)". Akadeemia 2006, nr 11
• Ülo Tonts, "Kolmkümmend aastat teatriehitamist. "Vanemuise" sõnateatrist 1955–1986". Vanemuine, Tartu 2006, lk 281–298 (peatükk "Mees, kes ei mahtunud kivile. Evald Hermaküla")

Välislingid

• Evald Hermaküla lavastuste loetelu Eesti Lavastajate Liidu kodulehel (72 nimetust)
• In memoriam Evald Hermaküla. Evald Hermaküla meenutavad Vaino Vahing, Tõnu Tepandi, Mati Unt, Jüri Lumiste, Hendrik Toompere juunior ja Jaak Allik. Sirp, 26. mai 2000, lk 8–9
• Kirsti Vainküla, "Evaldiga olid mu parimad aastad" (Liina Orlova meenutab kooselu Evald Hermakülaga). SL Õhtuleht, 6. detsember 2001, lk 3
• Mati Unt. "Teatriuuenduse algusest Nõukogude Eestis". Sirp, 25. jaanuar 2002, lk 9
• Jaan Tooming, "Evald Hermakülast, endast ja muust". Sirp, 8. veebruar 2002, lk 12
• Madis Kolk. "Südamega rada" (raamatu "Hermaküla" arvustus). Postimees, 15. november 2002
• Tartu Postimehe küsitlus: Milline on teie eredaim mälestus Evald Hermakülast? (vastavad Kärt Tomingas, Raivo Trass, Vaino Vahing, Jüri Lumiste ja Peeter Kollom). Tartu Postimees, 18. november 2002, lk 8
• Ly Lestberg. "Armas Evald !". Eesti Päevaleht, 20. mai 2005, lk 14
• Margot Visnap. "Üks armastus müügiks" (raamatu "Evaldi armastus. Kirjad" arvustus). Sirp, 3. juuni 2005, lk 9
• Vaino Vahing. "Evaldi kirjad Riinale". Eesti Ekspress: Areen, 22. juuni 2005, lk B10
• Külli Paulus. "Evaldi armastuskirjad". Virumaa Teataja, 28. september 2005, lk 5
• Evald Hermaküla. "Lugupeetud Kaarel Ird, Hermaküla-poiss on siin" (kiri Kaarel Irdile 3. detsembril 1969). Postimees, 15. märts 2006, lk 26