Eduard Gustav von Toll

See artikkel See artikkel räägib Venemaa geoloogist. Saaremaa mõisniku kohta vaata artiklit Eduard Toll (1786–1857).
Eduard Gustav von Toll

Parun Eduard Gustav Toll (Эдуард Васильевич Толль, 14. märts (vkj 2. märts) 1858 Tallinn – 1902 Ida-Siberi meri) oli baltisaksa päritolu Venemaa geoloog ja polaaruurija.[1]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Gustav Toll sündis Võrumaalt Urvaste kihelkonna Linnamäe mõisast pärit parun Arndt Wilhelm Gustav von Tolli (1800–1863) ja Auguste Marie Aquilanderi (1831–1912) pojana. Tema lell, Kukruse, Albu ja Peeri mõisnik Robert von Toll, oli tuntud ajaloouurija ja kollektsionäär.[2]

1863 suri tema isa ja laste kasvatamine jäi ema õlule. 1869–1870 õppis Eduard Tallinna toomkoolis. 1872 kolis pere Tartusse ja Eduard jätkas õpinguid sealses gümnaasiumis (1872–1877). 1877 asus ta Tartu Ülikooli mineraloogiat õppima, kuid tuli juba kaks kuud hiljem koolist ära. 1878. aasta veebruaris asus ta ülikooli meditsiini õppima. Sama aasta sügisel sattus Toll kõrtsikaklusse ja ülikooli kohus otsustas ta mõneks ajaks Tartust välja saata. Ülikooliõpinguid alustas ta taas 1880, seekord zooloogia alal.[1]

Tolli esimene ekspeditsioon viis ta Põhja-Aafrika rannikule. Ekspeditsiooni käigus uuris ta Alžeeria ja Baleaaride floorat, faunat ja geoloogiat. Ekspeditsiooni järel naasis ta Tartusse ja kaitses 1883 kandidaaditöö zooloogias.

Tolli tööd äratasid tuntud teadlase ja polaaruurija Alexander von Bunge tähelepanu. Ta kutsus Tolli ekspeditsioonile Uus-Siberi saartele, mille korraldas Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia.

von Toll ekspeditsioonil

1885 uuris Toll Suur-Ljahhovi saart, Bunge maad, Faddejevi saart, Kotelnõi saart ja Uus-Siberi saare läänerannikut. Aastal 1886 tundus talle, et ta nägi tundmatut maad Kotelnõi saarest põhja pool. Toll pidas seda Sannikovi maaks, mida Jakov Sannikov ja Matthias von Hedenström väitsid olevat oma 1808.–1810. aasta ekspeditsioonil näinud.

1893 juhtis Toll Peterburi Teadusakadeemia ekspeditsiooni Jakuutia põhjaossa ning uuris piirkonda Leena ja Hatanga jõe vahel. Ta kaardistas esimesena mägismaa Anabari ja Popigai jõe vahel ning mäestiku Olenjoki ja Anabari jõe vahel, mis nimetati hiljem Vassili Prontšištševi auks. Samuti korraldas ta Jana, Indigirka ja Kolõma jõe geoloogilisi uuringuid. Aasta ja kahe päeva jooksul läbis ekspeditsioon 25 000 km, sh 4200 km veeteed. Oma reisil tegi ta ka geodeetilisi mõõtmisi. Keerulise ekspeditsiooni ja raske töö eest sai Toll Teaduste Akadeemialt Nikolai Prževalski nimelise Suure Hõbemedali.

1893–1894 juhtis ta Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni, mille eesmärk oli mammutite jäänuste otsimine Anabari jõel ja jõe geoloogiline uurimine. Kuigi mammuti terviklikku surnukeha ei leitud, hinnati ekspeditsioon edukaks.[3]

1899 osales Toll Stepan Makarovi juhitud ekspeditsioonil jäälõhkujal Jermak Teravmägede uurimisel. Jäälõhkuja sõukruvi läks katki ja Toll tuli tagasi Peterburisse.

1899. aasta juunis kutsuti ta Teaduste Akadeemiasse ja aasta lõpus sai ta ametlikult Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Vene polaarekspeditsiooni juhiks. Selle ekspeditsiooni eesmärk oli Kara ja Ida-Siberi mere hoovuste uurimine, varem avastatud saarte uurimine ja tundmatute saarte otsimine, sealhulgas hüpoteetilise Sannikovi maa avastamine ja uurimine, Venemaa põhjaranniku ja Uus-Siberi saarte uurimise jätkamine ning Põhja-mereteea loomisega seotud tööd.[3]

Hermann von Tolli eestvõttel püstitati tema 50. sünniaastapäevaks 1908. aastal laevakujuline graniidist mälestussammas. Selle on valmistanud Kukruse tuntud ehitusmeister Kaarel Orro. Kasutatud on kaht suurt põllukivi, millest üks oli väikeselohuline kultusekivi. Lohud on näha samba tagaküljel.[4] (Vt fotot [5].)

Tolli viimane ekspeditsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuunar Zarja 1910. aastal
Ekspeditsiooni liikmed. Ohvitseerid: ülemrida: kolmas vasakult A. Koltšak; keskrida: N. Kolomeitsev, F. Matisen, E. Toll, H. Walter, F. Seeberg, A. Bjalõnitski-Birulja[6]

21. juunil 1900 väljus kuunar Zarja Peterburist. Kokku osales ekspeditsioonil 20 inimest: Zarja kapten Nikolai Kolomeitsev, geodeet, meteoroloog ja fotograaf Fjodor Matisen, hüdrograaf, hüdroloog, magnetoloog ja hüdrokeemik Aleksandr Koltšak, zooloog ja fotograaf Aleksei Bjalõnitski-Birulja, astronoom ja magnetoloog Friedrich Seeberg, arst-bakterioloog ja zooloog Hermann Walter, pootsman Nikifor Begitšev, vanemmasinist Eduard Ogrin, madrused Semjon Jevstifejev, Sergei Tolstov, Aleksei Semjaškin (hiljem asendas teda Pjotr Striževi), Ivan Malõgin (hiljem asendas teda Stepan Rastorgujev), Vassili Železnjakov, Nikolai Bezborodov, teine masinist Eduard Širvinski, vanemkütja Ivan Kljug, teine kütja Gavriil Puzõrjov, kolmas kütja Trifon Nossov ning laevakokk Foma Jaskevitš.[7]

Esimene peatus oli Tallinnas, kus Toll jättis hüvasti oma abikaasa ja kodulinnaga. 24. juulil sisenes Zarja Aleksandrovskisse Murmani ääres ja 31. juulil väljus sealt täieliku toidu- ja küttevaruga Barentsi merre.

Augustis jõudis ekspeditsioon Kara merre ja tegi lühikese peatuse Dicksoni saarel. Sügisel triivisid nad Middendorffi lahte. Talvituti Taimõri saare looderanniku juures Colin Archeri lahes.

Aprillis 1901 saadeti Kolomeitsev koos kaupmehe Rastorgujeviga posti mandrile viima, kuunari kapteniks reisi lõpuni sai Fjodor Matisen. Sama aasta kevadel ja suvel uuriti Taimõri poolsaart, tehti kaks uurimisreisi.

25. augustil tuli Zarja avamerre. 1. septembril möödus laev Tšeljuskini neemest ja liikus Sannikovi maa suunas. 9. septembril leiti, et punktis koordinaatidega 75°45'N 139°E on sügavus väike, mistõttu meeskond arvas, et Sannikovi maa on lähedal. Paraku aga tihe udu ja paks jää takistasid edasiliikumist. Talvituti Kotelnõi saare Nerpitšja lahes, kus avati ilmajaam.

Mais 1902 valmistati ette kelkude ja sõudepaatidega retk Zarjast Bennetti saarele, mis arvati asuvat Sannikovi maale kõige lähemal. 5. juulil jäi Toll koos kaaslaste astronoom Fridrih Zeebergi, jakuudi kaupmehe Vassili Gorohhovi (Omuk) ja evenk Nikolai Protodjakonoviga (Bagõlai Tšitšah)[8] laevast maha. Lepiti kokku, et kaks kuud hiljem tuleb Zarja Bennetti saare juurde ja võtab nad jälle peale. 13. juulil jõudis Toll kaaslaste ja koerarakenditega Võssoki neeme juurde Uus-Siberi saarel ja 3. augustil jõudis Bennetti saarele. Üle kolme kuu uuris Toll Bennetti saart.

Raske jääolukorra tõttu ei saanud Zarja neile järele tulla. Mattisen ja Koltšak proovisid mitut teekonda, aga lõpuks pidid nad Tiksi lahte minema. Ekspeditsiooni liikmed jõudsid mööda Leenat Jakutskisse ja detsembris 1902 Peterburi.

98 päeva jooksul kaardistas Toll kaaslastega saart, kogus mineraale ja ehitas saare kaguossa maja.

Kui sai selgeks, et kuunar Zarja neid ei päästa ja talvitumiseks toitu ei jätku, siis liikusid nad 8. novembril tagasi Uus-Siberi saare suunas. Selle järel nad kadusid.

Matisen ja Koltšak hakkasid kohe Peterburi naasmise järel päästeekspeditsiooni korraldama. Teaduste Akadeemia otsustaski kadunud inimeste leidmiseks sinna uue ekspeditsiooni saata. Algul plaaniti saata jäälõhkuja Jermak Bennetti saarele, aga olukorda kaaluti ning saadeti kelkude ja sõudepaatidega päästeekspeditsioon. Selle juhiks sai Koltšak. Päästeekspeditsioon kestis 5. maist 7. detsembrini 1903. Selle koosseisus oli 17 inimest ja 12 süstsaani 160 koeraga. Tee sinna kestis kolm kuud ning oli raske ja eluohtlik.

4. augustil jõuti Bennetti saarele. Leiti kadunud inimeste asjad, päevikud ja Tolli jäetud sedel, kus oli kirjas, et mehed läksid juba 26. oktoobril 1902 kahe-kolmenädalase toiduvaruga lõunasse. Uuriti kogu saart, aga inimesi, elavaid ega surnuid, ei leitud. Saare kirdeneeme nimetas Koltšak Tolli abikaasa auks Emmelini neemeks – see oli viimane, mida ta sai oma sõbra jaoks teha.[9]

Uus-Siberi saartel otsis Tolli ekspeditsiooni jälgi inseneri Mihhail Brusnevi ekspeditsioon.

Tolli päevik anti tema abikaasale. See ilmus 1909 Berliinis saksa keeles ja 1959 lühendatud kujul vene keeles.

Eduard von Tolli mälestuskivi Kukruse mõisa kalmistul

Tolli nimi kaardil

[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard von Tolli auks nimetati mitmeid geograafilisi objekte. Fridtjof Nansen nimetas tema auks lahe Taimõri poolsaare looderannikul. Samas kohas on Tollijevaja jõgi. Stolbovoi saare põhjapoolsem punkt on Tolli neem, Tolli väin eraldab Kotelnõi saart ja Bennetti saarel on Tolli liustik.

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Gustav von Toll abiellus 25. veebruaril (vkj 13. veebruaril) 1889 Voka mõisas Emmeline Magdalene von Wilckeniga (sünd. 1860), kes oli Voka mõisniku Nikolai von Wilckeni (1817–1885) ja Annette von Wilckeni tütar. Abielust sündisid: [10]

Sugupuu

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited:[2][11][12][13]

Parun Eduard Gustav von Toll Parun Arndt Wilhelm Gustav von Toll
(1800–1863) 		Adolf Friedrich von Toll
(1773–1805) 		Christian Wilhelm von Toll
(1720–1802)
Johanna Sophie von Rehbinder
(1740–1801)
Karoline Margaretha Agneta von Baranoff
(1777–1847) 		Klaus Gustav von Baranoff
(1753–1814)
Vabapreili Eleonora Christina Elisabeth Gyllenstierna af Lundholm
(1759–1800)
Auguste Marie Aquilander
(1831–1912) 		Magnus Aquilander
(sünd. 1792) 		Engelbert Aquilander
(1751–1846)
Anna Brita Hielman
(1749–1788)
Sophia Catharina Rebitzer
(1795–1835) 		Michael Rebitzer
Maria Eleonora Brotherus

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Die Russische Polarfarhrt der Sarja 1900–1902: aus den hinterlassen Tagebüchern. (toim. Emmy von Toll), Berlin: Reimer 1909, ESTER
  • Толль Э. В. Плавание на яхте «Заря» / Пер. с нем. М.: Географгиз, 1959. 340 с.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Erki Tammiksaar "Tuntud polaaruurija, tundmatu inimene – Eduard von Toll 150" Eesti Loodus
  2. ↑ 2,0 2,1 "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930, lk 429
  3. ↑ 3,0 3,1 Эдуард Васильевич Толль saidil www.peoples.ru
  4. ↑ Kukruse mõis ja park Eesti Loodus Nr. 2007/9
  5. ↑ Eduard Tolli mälestuskivi
  6. ↑ Русская Полярная Экспедиция. "Заря". 1900
  7. ↑ ""Под парусами "Зари" (к 105-летию зимовки Русской полярной экспедиции на о. Котельный)". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 24. aprillil 2015.
  8. ↑ Н. Самсонов. Личные имена народа саха (1635–1917 гг.). Илин, 1998, №1
  9. ↑ Д. Шеваров. Земля, откуда прилетали эти птицы... "Первое сентября", 2000, №58
  10. ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930, lk 431
  11. ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930, lk 428
  12. ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930, lk 427
  13. ↑ "Ingeborg Dyhr Silvin "Örn och Aquilander" Genos 52(1981), lk 47–59". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. mai 2009. Vaadatud 3. augustil 2009.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]