Emanuel de Witte
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2024) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |
| Emanuel de Witte | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
1616–1618 arvatavasti Alkmaar |
| Surnud |
1692 Amsterdam |
| Rahvus | hollandlane |
| Tegevusala | maalikunst |
| Kunstivool | Hollandi barokk |
Emanuel de Witte (u 1617 arvatavasti Alkmaar – 1692 Amsterdam) oli Hollandi portreteerija, maastike ning linnavaadete maalikunstnik, kes eriti pühendus kirikute interjööride maalimisele.[1] Kuulus Delfti koolkonda ja talle on omistatud 256 maali autorsus, millest vähemalt 199 kujutavad kirikuinterjööre.[2] Tema stiil erineb varasemate kunstnike omadest oma rikkaliku perspektiivikäsitluse, värvikülluse ja valguse kasutuse poolest.[3]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Emanuel de Witte sündis Hollandis, arvatavasti Alkmaaris aastatel 1616–1618, kõige tõenäolisemalt 1617. aastal koolmeistri pojana. 1636. aastal astus Alkmaari Püha Luuka gildi ning 1639. ja 1640. aastal on teda mainitud kohtutunnistajana Rotterdami linnas. 1641. aastal ristiti Delftis tema esimene tütar, kes sündis vallaslapsena.[2]
1642. aastal astus Emanuel de Witte Delfti linna Püha Luuka gildi ning samal aastal abiellus ta Delftis Geertje Arentsiga. 1646. aastal sündis teine tütar. 1650. aastal või veidi hiljem asus ta lesena elama Amsterdami, kus 1655. aastal abiellus Lysbeth Lodewycx van der Plasiga. Teine abielu oli tema jaoks keeruline, kuna naine sooritas koos kasutütrega sissemurdmisi, mistõttu abikaasa ja tütar arreteeriti ja mõisteti 1658. aastal süüdi.[2]
1650. aastate lõpus oli kunstnik ilmselt rahaliselt väga raskes olukorras ning sunnitud maalima pigem tellija maitse järgi. 1660. aastal töötas ta Joris de Wijse juures elamise, toidu ja kindla palga eest ning kõik meistri pildid kuulusid sellele kunstikaupmehele. 1692. aastal sooritas maalikunstnik enesetapu ning ta surnukeha leiti Amsterdami kanalist.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Delftis elatud aastatel maalis de Witte lisaks olustikumaalidele ka portreesid. 1641. aastal maalis Emanuel de Witte "Danae", mis ei olnud veel kunstiliselt kõrgel tasemel. Maalil on kujutatud alasti naist, kes lamab seljaga vaataja poole. Maal pole kompositsioonilt nii tasakaalus kui de Witte järgnevad maalid. Delfti perioodil maalis Emanuel de Witte esimesed kirikute interjöörimaalid ning see teema jääbki tema loomingus valdavaks. Maalidel oli oluliseks elemendiks ka inimesed ning loomad.[1]
Kui De Witte umbes 1650. aastal kirikute interjööre maalima hakkas, tõusis ta koos kahe arhitektuurimaali meistri, Gerard Houckgeesti ja Hendrick van Vlietiga, Hollandi väljapaistvamate kirikute interjööride maalijate hulka.[4]
Emanuel de Witte nägi kirikuid kui osa Hollandi linnaelust. Ta kujutas oma maalidel ka kohti, kuhu inimesed kogunevad, näiteks turuplatsid. Taust oli vaid foon, millel inimeste elu kulges. Delfti perioodi kuulsaim teos on "Delfti vana kiriku interjöör", mis asub Londonis Wallace'i kunstikogus. Maal on üles ehitatud valguse ja pimeduse kontrastile, mis annab kompositsioonile emotsionaalse pinge. See võib-olla esimene töö, kus kunstnik saavutas kõrge materjali käsitsemise oskuse. De Witte elas Delftis 1650. aastate alguseni ja võib arvata, et ta teenis hästi ning oli kuulsust kogunud ka väljaspool Delfti, sest ta rentis kalleid maju.[1]
Emanuel de Witte ülejäänud elu oli seotud Amsterdamiga. Pealinna jõudnud, läks tal hästi ja tema maalid jõudsid isegi maalikoguja Martin Kretzneri kätte. Üks esimesi Amsterdamis maalitud maale oli "Amsterdami börs". Maalil on kesksel kohal mees oranži mantliga. Erinevalt paljudest enda kaasaegsetest ei kujutanud de Witte kõike, mida nägi, vaid valis enda jaoks olulise. Vastupidiselt teistele kaasaegsetele ei kujutanud autor börsi rõõmsana, nagu oleks see püha paik.[1]
1650. aastatel jätkas de Witte juba Amsterdami kirikute maalimist. Üks huvitavamaid neist on Amsterdami vana kiriku interjöör, mis asub Londoni Rahvusgaleriis. Ka sel perioodil kasutas kunstnik valgust kui üht peamist vahendit kompositsiooni loomiseks, ruumi korrastamiseks ja meeleolu loomiseks. 1650. aastatel maalis de Witte mitu korda Delfti kirikute interjööre: vaatenurk oli sama, mis varasematel maalidel, muudetud oli ainult inimfiguure. Ilmselt ei külastanud de Witte Delfti, vaid maalis enda varasemate tööde järgi.[1]
Aastatel 1658-1659 maalis mitmeid kirikuinterjööre, mis jätavad mulje, et kunstnik soovis kaasa minna ostja maitsega. Ilmselt ei kohanenud ta tarbijate nõudmistega ning see viis majanduslike raskusteni, millele viitavad ka dokumendid, kus märgitakse, et de Witte on suure summa võlgu ning kohustub selle tasuma kuue nädala jooksul.[1]
1660. aastal asus de Witte elama notar Joris de Wijse ja tema naise Adriana van Heusdeni juurde, saades neilt majutuse ja toitlustuse ning aastatasuks 800 floriini, kuid vastutasuks pidi kunstnik kõik oma tööd notarile andma.[1] Sellest ajast pärineb maal "Adriana van Heusden ja tema tütar Amsterdami uuel kalaturul". De Witte otsus ühendada Adriana van Heusdeni ja tema tütre portree kalaturu stseeniga peegeldab kunstniku kasvavat huvi turumaalide teema vastu, mida ta arendas edasi ka 1670. aastatel. Adriana van Heusdeni ja tema tütre portree tõstab esile Adriana voorust ema ja abikaasana. Dokumentidest selgub, et maalil oli suur väärtus nii Adrianale kui ka Emanuel de Wittele, kuna selle üle toimusid ulatuslikud juriidilised vaidlused. 1663. aastal lahkus kunstnik Adriana van Heusdeni ja tema abikaasa Joris de Wijsi kodust ning võttis kaasa neli maali, sealhulgas Adriana van Heusdeni žanriportree. De Witte ütluste järgi sai Adriana pärast pikki kohtuvaidlusi oma maali tõenäoliselt tagasi, kuigi ühtegi seda kinnitavat dokumenti pole säilinud.[5]
Emanuel de Witte elu paarikümnest viimasest eluaastast pole kuigi palju teada, kuid sel ajal jätkas ta turgude, kirikute ja sünagoogide maalimist. Kuni 1864. aastani peeti Emanuel de Wittet ainult kiriku interjööride maalijaks, kuni leiti Amsterdami kalaturgu kujutav maal, mida peeti algselt Pieter de Hoochi maaliks. Pärast selle maali leidmist on De Wittele omistatud veel mitme turge kujutava maali autorsus. Viimane de Witte maal pärineb aastast 1687.[1]
Roll kunstiajaloos
[muuda | muuda lähteteksti]Emanuel de Witte mõjutas oluliselt 17. sajandi Hollandi maalikunsti arengut, tuues arhitektuurimaali rohkem inimlikkust ja emotsionaalset sügavust. Tema looming mõjutas oluliselt interjöörimaali arengut ja rikastas Hollandi maalikunsti. Kuigi ta võib jääda vähem tuntuks kui mõni tema kaasaegne, seisneb tema tähtsus ainulaadses oskuses luua ruumide kujutamise kaudu emotsionaalne ja nauditav kogemus. [1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Лев, Наталья (1976). Эмануэль де Витте (vene). Moskva: Искусство.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Hertzsch, Walter (1980). Emanuel de Witte (saksa). Dresden: Verlag der Kunst.
- ↑ Leymarie, Jean (1956). Die Holländische Malerei (saksa). Geneve: Skira. Lk 151.
- ↑ Bordeaux, Sara Rachel (2014). "Emanuel de Witte's sermon paintings: sight, sound and spirituality". Lk 43. Vaadatud 15. novembril 2024.
- ↑ Moseley Christian, Michelle (2007). "Genre-Portraits and Market Value: Emanuel de Witte'sPortrait of Adriana van Heusden and Her Daughterat the New Amsterdam Fishmarket, 1661-63". Vaadatud 10. novembril 2024.