Intentsionaalsus

See artikkel räägib suunatusest millelegi; inglise sõnad intentional ja intentionality võivad käia ka kavatsuslikkuse kohta

---

Intentsionaalsus (ladina keele sõnast intentio 'pinguldus, suunatus, taotlus, tähelepanu') on teadvuse või psüühika või vaimu (vaimuseisundite ja vaimusündmuste) või selle väljenduste omadus olla millelegi suunatud (ehk olla millelegi sihitud ehk millegi kohta käia).

Intentsionaalsus kui filosoofia mõiste oli kasutusel juba keskaja filosoofias. Tänapäeval on intentsionaalsus tuntud ühe keskse mõistena Edmund Husserli filosoofias, kes võttis selle kasutusele Franz Brentanost lähtudes. Intentsionaalsus on üks peamisi mõisteid ka John Searle'i filosoofias ning seda kasutatakse ka analüütilises filosoofias laiemalt.

Intentsionaalsus Brentanol

Intentsionaalsuse mõiste tänapäeva filosoofias on alguse saanud Franz Brentanolt, kuigi ta seda terminit praeguses tähenduses ei kasutanud.

Raamatus "Psychologie vom empirischen Standpunkte" ("Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist", (1874) ütleb Franz Brentano psüühilistele nähtustele iseloomulikku tunnust otsides: "Iga psüühilist nähtust iseloomustab see, mida keskaja skolastikud nimetasid eseme intentsionaalseks (vist ka vaimseks ineksistentsiks [sees-eksistentsiks] ja mida meie, kuigi mitte päris ühemõtteliste väljenditega, mingi sisu kohta käimiseks, suunatuseks mingile objektile (mille all me siin ei mõista mingit reaalsust) või immanentseks esemelisuseks. Iga psüühiline nähtus sisaldab midagi objektina, kuigi mitte iga nähtus samal moel. Ettekujutuse puhul kujutatakse midagi ette, otsustuse puhul tunnistatakse midagi või lükatakse tagasi, armastuse puhul armastatakse, vihkamise puhul vihatakse, iha puhul ihaldatakse jne. See intentsionaalne ineksistents on omane eksklusiivselt psüühilistele nähtustele. Ükski füüsiline nähtus ei ilmuta midagi sarnast. Ja nõnda saame psüühilisi nähtusi defineerida, öeldes, et nad on niisugused nähtused, mis sisaldavad intentsionaalselt mingit eset."^[1] (See viimane on Brentano tees.)

Brentano esitus jätab vastamata, milles seisneb vaimunähtuse suhe objektiga, kui objekt on mitteeksisteeriv või eksisteerib üksnes vaimus? Edmund Husserl lahendas viimase küsimuse fenomenoloogilise reduktsiooniga, jättes küsimusele, kas tegu on reaalse või fiktiivse objektiga, meelega vastamata.^[2]

Brentano esitab kolm teesi:

1. vaimuseisundite intentsionaalsus seisneb selles, et nad on suunatud endast erinevatele asjadele (intentsionaalsetele objektidele; raamatu hilisemale trükile lisas Brentano märkuse, et intentsionaalne objekt ei pruugi tegelikult olemas olla);
2. intentsionaalsetel objektidel on intentsionaalne ineksistents;
3. intentsionaalsus on vaimuseisunditel ja ainult vaimuseisunditel.^[2]

Analüütilises filosoofias on kaks esimest teesi tekitanud lahkarvamuse küsimuses, kas intentsionaalsed objektid on reaalselt olemas. Nende reaalse olemasolu pooldajad moodustavad vähemuse. Et intentsionaalsed objektid ei pruugi eksisteerida, siis nad väidavad, et on olemas mitteeksisteerivaid objekte.^[2]

Intentsionaalsus Husserlil

Husserl mõistab teadvust intentsionaalsusena vastanduvalt empiristliku psühholoogia arusaamale, mille kohaselt on teadvus passiivne välismõjutuste vastuvõtja. Empiristliku teadvusekäsitluse raames tekivad probleemid teadvuse paratamatute sisude kirjeldamisega, sest induktsiooni alusel peaks olema ka kõik loogika seadused, matemaatilised tõed ja muu mõtlemisele paratamatuna ilmnev kõigest tõenäoline. Et Husserl mõistab filosoofiat range teadusena ning loogikat selle ühe valdkonnana, siis ei saa ta niisuguse käsitlusviisiga nõustuda.

Selleks et paratamatute tõdede rangelt paratamatut olemisviisi kindlustada, hülgab Husserl metoodiliselt empiristliku arusaama välist reaalsust induktiivsete üldistuste vahendusel haaravast ja nõnda välja kujunevast teadvusest. Husserl kinnitab, et teadvus haarab oma esemeid vahetult, eideetilises kaemuses (intuitsiooni või ideatsiooni vahendusel) ega konstrueeri neid meeleandmetest: kui näiteks teadvuses kogetakse maja, siis ongi tegemist maja kogemisega, mis pole tingitud empiristlikult kirjeldatavatest mehhanismidest. Kogetud ese on Husserli mõistestikus intentsionaalne ese, st ese, millele teadvus on intendeeritud. Kogemus on alati intentsionaalne, seisnedes teadvuse pinguldatuses oma esemele. Ei saa olla eset sellele intendeeritud teadvuseta. Samas on intentsionaalsus alati suunatus millelegi. Husserl seob selle läbi subjekti ja objekti teineteisega.

Intentsionaalne ese pole rangelt võttes ei ideaalne ega reaalne ega oma eksistentsi metafüüsilises mõttes. See, et teadvus kogeb ehk intendeerib maja vahetult majana, on teadvuse suunatuse või intentsionaalsuse tulemus. Intentsionaalsus toimib läbi eideetilise reduktsiooni, mis jätab maja kui eidose kaemise puhul kõrvale selle juhuslikud omadused või tunnused (nt materjal, värv jne) ning intendeerib maja kui mõistet. Maja intentsionaalne kaemine ei lähtu mitte majast kui mõnest reaalsest majast, millel on sellised ja teistsugused juhuslikud omadused, ega jõua maja mõisteni nende juhuslike omaduste eemaldamise teel, vaid kaeb maja vahetult kui maja teadvuse eelneva või samaaegse suunatuse tõttu maja eideetilisele kaemisele. Teadvus kui intentsionaalsus pole Husserli käsitluses seega mitte passiivne vastuvõtmise võime, vaid aktiivne võimelisus olla suunatud kunatistele esemetele. Suunates teadvust sellelesamale majale mõnel teisel viisil, võime seda aga kogeda hoopis kivisena või punasena, kusjuures sel juhul on redutseeritud muud tunnused.

Kogemine toimub seega teadvuse aktiivsuse tulemusel, teadvus on protsessiline ja toimib läbi intentsionaalsete aktide, mille käigus teadvus esemeid ühel või teisel viisil haarab.

Seoses olemasolu küsimuse kõrvalejätmisega intentsionaalse eseme puhul räägib Husserl fenomenoloogilisest epochēst (fenomenoloogiline reduktsioon), mis tähendab hoidumist seisukoha võtmisest teadvuse eseme eksistentsi suhtes. Olemasolu on intentsionaalse objekti suhtes transtsendentne ning selle käsitlemine viiks Husserlit metafüüsilisse transtsendentsifilosoofiasse. Sestap piirdub ta tõdemusega, et intentsionaalne ese on teadvusele antud läbi suunatuse sellele esemele, kuid selle eseme olemasolu kohta me rangelt võttes midagi väita ei saa. See ei tähenda aga, et kõik teadvuses kogetavad esemed oleks näilised või ebareaalsed. Husserl kinnitab, et sellise fenomenoloogilise epochē tulemusel ei muutu meie maailmakogemuses mitte midagi peale selle, et me hoidume kogetavate esemete suhtes väitmast, et need on olemas või et neid pole. Kõik esemed on kogetavad samuti nagu varem, aga nende olemasolu küsimus võetakse intentsionaalsuse range täideviimise nimel sulgudesse. Küsimus eseme olemasolust muutub sellega kehtivuse küsimuseks ega oma metafüüsilist staatust.

Et meile on teatud viisil antud intentsionaalsed esemed, millele ei saa omistada eksistentsi ega ole need meile antud ka täielikuna, vaid alati teadvuse kunatise suunatuse läbi, siis on intentsionaalne ese kui tervik intentsionaalse akti suhtes transtsendentne. Kuna me ei saa väita, et me kogeme olemasolevaid esemeid ega koge neid tervikuna, siis intentsionaalses aktis on meile intentsionaalse esemena ebatäielikult antud fenomenid ehk nähtused. Sellist intentsionaalsuse abil läbi fenomenoloogilise epochē saavutatud filosoofilise lähenemise viisi nimetab Husserl fenomenoloogiliseks ning oma filosoofiat fenomenoloogiliseks filosoofiaks või fenomenoloogiaks.

Varasem subjektifilosoofia tegi vea, kui lähtus teadvuse esemete seletamisel olemasolevast maailmast ning püüdis teadvust sellega sobitada. Husserl tunnustab siinkohal René Descartesi saavutust, kes kinnitas subjekti uusaegse filosoofia aluse, kuid ta ei viinud kahtlust maailma olemasolus äärmise võimalikkuseni, vaid mõistis subjekti ekslikult "maailma viimase lõpptükina", seega olemisviisilt sarnasena maailma olemisviisiga. Husserl väidab, et viib kartesiaanlikes meditatsioonides alustatud mõtlemise tee lõpule ning põhjendab sellega oma transtsendentaalse fenomenoloogia kui egoloogia.

Et Husserlil on teadvus mõistetud intentsionaalsusena, kusjuures teadvus ise ongi tema jaoks intentsionaalsus, mitte intentsionaalsus pole teadvuse omadus, siis ületab ta teadvust selliselt mõistes loogika seaduste ja matemaatiliste tõdede olemasolu probleemi. Husserli järgi on sellised mõtlemisele paratamatuna ilmnevad tõed puhtad intentsionaalsed esemed ehk noemad, mille kogemiseks pole teadvusel vaja mitte midagi empiirilist ega välist. Tegemist pole mitte psüühiliste nähtustega, vaid erilaadsete esemetega, millest lähtuvalt võib ütelda, et mõtlemisele paratamatud tõed ilmnevad esemetena, mida on võimalik kogeda ega ole tingitud või konstrueeritud. Selline ese avaneb teadvusele kategoriaalses kaemuses.

Intentsionaalsus ja tähendus

Husserl mõistab ka sõnu ja lauseid kui keelelisi väljendusi sarnaselt teadvusaktidega. Keeleliste väljenduste puhul võib rääkida nende tähendusest. Tähendus on Husserlil mõistetud intentsionaalsena, mistõttu saavad sõna ja lause tähenduse läbi teatud intentsionaalse akti, mida Husserl nimetab tähendust või mõtet andvaks või omistavaks aktiks.

Keelelistel väljendustel on alati tähendusintentsioon, mis intendeerib ehk tähendab mingile esemele. See toimub aga läbi teadvuse intentsionaalsuse, mille kaudu sõnade ja lausete tähendussuunatus võib saada täidetud kaemusliku sisuga. Vastavalt sellele täituvad mõnede keeleliste väljenduste tähendused, mõned aga pruugivad mitte täituda, kuid tähenduse suunatus täitumisele on omane igasugusele väljendusele. Tähendust andvatele aktidele lisanduvad seega ka täitumisaktid, mis kindlustavad, tugevdavad ja ilmestavad tähendust andvaid akte, st moodustavad tähenduse n-ö emotsionaalses mõttes.

Kui väljendatakse midagi ekslikult, siis võib täitumisele suunatud tähendusintentsioon seisneda ka tühjenemises, mille tulemusena täitumisakt omab tagasisidet tähendust andvale aktile. Tähendustandev akt ja täitumisakt moodustavad üheskoos täitumisühtsuse, milles on teadvussisu tegelikult avatud.

Tähendus on seega teatud eideetiline ühik, mis toimib ehk täitub või jääb täitumata läbi teadvuse suunatuse esemele. Näiteks võrdkülgne kolmnurk ja võrdnurkne kolmnurk on mõlemad eideetilised ühikud, millel on eri täitumisaktide tõttu erinev tähendus, mis aga mõlemad täituvad läbi intentsionaalse akti sama eseme kaemuses.

Intentsionaalsus analüütilises filosoofias

Mis asjad on intentsionaalsed?

Intentsionaalsuse ning intentsionaalsete objektide omamise omistas Franz Brentano algselt vaimunähtustele (vaimuseisunditele ja vaimusündmustele), näiteks soovidele ja kahetsustele. Intentsionaalseteks objektideks võivad olla indiviidid, asjade seisud või mõlemad (näiteks taju). Intentsionaalsed on ka arvutusseisundid ja -representatsioonid, kui arvutamisel arvutatakse midagi ja representeeritakse midagi (välja jäävad võib-olla närvivõrgud, sest tundub, et nendel on küll arvutuslikud väärtused, kuid need ei representeeri midagi).^[3]

Pole ilmne, et igal vaimuseisundil (näiteks valul, kihelusel, ärevusel) on (võib-olla mitteolemasolev) intentsionaalne objekt. Teiselt poolt tundub, et võib-olla mitteeksisteerivatele objektidele võivad olla suunatud muudki asjad peale vaimuseisundite ja -sündmuste: nimed, maalid, skulptuurid ja ükssarvikulõksud. Ka käitumine on intentsionaalne: joogi järele käe väljasirutamine, kellelegi kirja saatmine, millegi loopimine kellegi pihta. (Näiteks Roderick Chisholm (1958) ja John Searle (1983) väidavad, et keeleliste entiteetide, käitumise ja muude mittevaimsete asjade intentsionaalsus on sekundaarne, sest see tuleneb vaimuseisundi intentsionaalsusest, mis on fundamentaalsem.)^[4]

Intentsionaalsuse paradoksid

Michael Thau (2002:ptk 2) toob välja kolm intentsionaalsuse paradoksi.

Esimene paradoks seisneb selles, et intentsionaalne objekt ei pruugi reaalselt olemas olla. Brentano väitel on intentsionaalsus just sellepärast omane ainult vaimunähtustele, et puhtfüüsilised esemed ei saa olla suunatud mitteolemasolevatele asjade seisudele. Siit tuleneb Descartesi dualism: vaimne asi ei saa olla füüsiline.^[5] Alexius Meinong on lahenduseks pakkunud, et ka mitteeksisteerivad võivad olemas olla ehk subsisteerida (bestehen).

Teine paradoks on see, et vaimuseisund võib olla millegagi intentsionaalses suhtes, ilma et oleks ühte konkreetset asja, millega ta suhtes on.^[6] Näiteks keegi tahab endale kilpkonna.

Kolmas paradoks on see, et hoolimata sellest, et a on identne b-ga, võib vaimuseisund olla intentsionaalses suhtes a-ga, kuid mitte b-ga.^[6]

Nende paradokside lahendamiseks on loobutud intentsionaalsuse tõlgendamisest intentsionaalse suhte kaudu ning hakatud eristama intentsionaalse entiteedi reprentatsioonilist sisu ja intentsionaalseid objekte (kui neid on). Sisu võib olla propositsioon, mis ei pruugi olla tõene ja võib rääkida asjast, mida pole olemas. Kui ma soovin, et mul oleks kilpkonn, siis selle soovi sisu on propositsioon, et mul on kilpkonn. Kui vahetada a ja b, on sisud eri propositsioonid.^[6]

Füüsilised intentsionaalsed seisundid

Tänapäeva filosoofias ja kognitiivses psühholoogias on valdav arvutusseisundite ja representatsiooniseisundite pidamine peaaju seisunditeks, nii et tuleb leida selgitus, kuidas organismil kui puhtfüüsilisel entiteedil saavad olla intentsionaalsed seisundid. (Mõned biheivioristidest psühholoogid ja eliminatiivmaterialistidest filosoofid lahendavad probleemi sellega, et nad eitavad intentsionaalsete seisundite olemasolu üldse.) Ühed teooriad omistavad intentsionaalsuse eeldatavatele aju üksikseisunditele, teised ainult subjektile tervikuna. Paljud (eriti need, keda on mõjutanud tunnetusteadus) usuvad, et ka propositsioonilised hoiakud kätkevad ajuseisundites. Nende järgi on igasuguse intentsionaalsuse aluseks vaimne representatsioon ning propositsionaalsed hoiakud on intentsionaalsed sellepärast, et neid representeerivad seesmised füüsilised seisundid, mis representeerivad tegelikke ja võimalikke asjade seise. Seda kinnitab mingil määral asjaolu, et intentsionaalsed tunnused on semantilised: nagu representatsiooni vaieldamatud juhtumidki, on uskumused tõesed või väärad ning toovad kaasa või implitseerivad teisi uskumusi. Tundub, et nad koosnevad mõistetest ning nende tõesus või väärus sõltub vastavusest nende seesmiste struktuuride ning selle vahel, missugune maailm on. Sellepärast on loomulik panna nende intentsionaalsus vaimse osutamise arvele. Wilfrid Sellars (1963) ja Jerry Fodor (1975, 1981) on väitnud, et intentsionaalsed seisundid on lihtsalt füüsilised seisundid ning nende intentsionaalsed objektid on lihtsalt representatsioonilised sisud. Selle teooria põhiline raskus on selles, et pole selge, kuidas täpselt füüsilise (neurofüsioloogilise) entiteedi representatsiooniline sisu on määratud. Seda probleemi nimetatakse sümbolite ankurdamise probleemiks (symbol grounding problem).^[4]

Jerry Fodor pakkus sellele vastuseks psühhosemantika. Psühhosemantikat on püüdnud välja töötada Michael Devitt (1981), Ruth Millikan (1984), Ned Block (1986), Fred Dretske (1988) ja Jerry Fodor (1987, 1990).^[4]

Tundub aga, et tavaliste propositsiooniliste hoiakute sisu ei ole määratud hoiaku subjekti närvisüsteemi seisundiga ega isegi kogu organismi seisundiga. Hilary Putnami (1975) Teisikmaa näide paistab näitavat, et kahe füüsiliselt täpselt ühesuguse inimese uskumused ja soovid võivad olla keskkonna erinevuste tõttu erinevad. (John Searle (1983) ei nõustu sellega). Inimesel tuleb eristada tema keha füüsiliste omadustega määratud omadusi (kitsaid omadusi) ja teisi omadusi (laiu omadusi). Representatsioonisisud on laiad omadused. Siit paistab tulenevat, et psühhosemantika ei saa piirduda seesmiste funktsionaalsete ja arvutuslike rollide või muude kitsaste omadustega, vaid peab mängu tooma ka teaduslikult ligipääsetavaid suhteid aju ja keskkonna vahel. (Terry Winograd (1972), Philip Johnson-Laird (1977) ja Jerry Fodor (1987) väidavat, et tunnetusteadusele piisab kitsast sisust. Brian Loari (1988) ja Michael Devitti (1990) järgi saab ka tavalisi propositsioonilisi hoiakuid käsitleda kitsa sisuga piirdudes.)^[4]

Mõtlemise representatsioonilisel käsitusel on veel see raskus, et mõtlemise objektid ei pruugi olla keskkonnas: nad võivad olla näiteks abstraktsed objektid või täiesti mittereaalsed (see raskus on ka representatsioonide puhul kognitiivses psühholoogias).^[4]

Nende raskuste tõttu ei ole teised filosoofid tahtnud omistada intentsionaalsust subjekti üksikutele seisunditele ning väidavad, et vähemalt tervemõistusliku intentsionaalsete hoiakute omistamise puhul ei ole jutt üldse siseseisunditest, käitumise sisemistest põhjustest rääkimata. Peter Strawsoni (1959), John McDowelli (1994), Rudder Bakeri (1995) ja David Lewise järgi on hoiakud kogu inimese (eeldatavalt füüsilised seisundid). Willard Van Orman Quine'i raamatu "Sõna ja objekt" (1960) või hermeneutika mõju all olevad filosoofid väidavad, et see, mida inimene usub, ei ole faktiküsimus, vaid sõltub tõlgendusest või tõlkest mingisse keelde mingil otstarbel. Donald Davidsoni (1970) ja Daniel Dennetti (1978, 1987) järgi väljendavad intentsionaalsed omistused mittefaktilisi, normatiivseid arvutusi, mis aitavad käitumist ennustada teisel moel kui intentsionaalne vaatenurk. Selliseid teooriaid põhjendatakse tavaliselt viidates sellele, mis laadi tõenditele propositsioonilisi hoiakuid omistades toetutakse. Tavaliselt ei laiendata neid teooriaid tajuseisunditele ja kognitiivses psühholoogias postuleeritavatele representatsioonidele. Need teooriad väldivad küll sümbolite ankurdamise probleemi, kuid jätavad ikkagi vastamata küsimusele, kuidas mõtted saavad käia abstraktsete või mitteeksisteerivate objektide kohta.^[7]

Intentsionaalsuse reduktsioon

Paljud filosoofid leiavad, et kui intentsionaalsus on päriselt olemas, siis peab olema võimalik selle füsikalistlik või naturalistlik reduktsioon. Näiteks Jerry Fodor ütleb: "Ma oletan, et varem või hiljem saavad füüsikud valmis asjade viimsete ja taandumatute omaduste kataloogi. Siis on nende nimistus võib-olla sarnased asjad nagu spinn, sarm ja laeng. Aga millegi kohta käimist seal kindlasti ei ole; intentsionaalsus lihtsalt ei lähe nii sügavale [...]. Kui semantilisus ja intentsionaalsus on asjade reaalsed omadused, siis peab see tulenema nende identsusest omadustega, mis ise ei ole ei intentsionaalsed ega semantilised, (või ehk kaasuvad nendega). Kui millegi kohta käimine on reaalne, siis see on tegelikult midagi muud."^[6]

Reduktsiooni püütakse läbi viia mitmel moel. Enamasti tehakse kõigepealt eristus algse intentsionaalsuse (original intentionality; John Haugeland 1998) või seesmise intentsionaalsuse (intrinsic intentionality; John Searle 1992) ja tuletatud reaalsuse (derivative intentionality, Haugeland; derived intentionality, Searle) vahel. Haugelandi järgi on asjal tuletatud intentsionaalsus, kui see on seletatav millegi muu intentsionaalsusega, muul juhul on tema intentsionaalsus algne. Tuletatud intentsionaalsus omistatakse tavaliselt keelemärkidele ja muudele konventsionaalsetele märkidele, mis saavad intentsionaalsuse vaimuseisunditelt (kavatsustelt ja omaksvõetud konventsioonidelt)^[8]. Siis taandub intensionaalsuse reduktsioon vaimuseisundite intensionaalsuse reduktsioonile. Donald Davidson (1985) eitab keelemärkide intensionaalsuse taandamist vaimuseisundite intensionaalsusele.^[6]

Füsikalistlikku reduktsiooni püütakse läbi viia kolmel moel.^[6]

Esiteks, kausaalsete kovariatsiooniliste teooriate järgi representeerivad vaimuseisundid umbes nagu aastarõngad. Lihtne näide oleks järgmine: uskumusseisundil S propositsiooniline sisu, et p siis ja ainult siis, kui tõsiasi, et p põhjustaks selle, et subjekt on seisundis S. (Füsikalistlik reduktsioon nõuab veel ka uskumusseisundi reduktsiooni.) Seda lähenemist esindavad Dennis Stampe (1977), Fred Dretske (1981), Robert Stalnaker (1984) ja Jerry Fodor (1990).^[6]

Teiseks, teleoloogilised teooriad püüavad seletada vaimuseisundite intentsionaalsust nende bioloogilise funktsiooni kaudu (funktsiooni omakorda saab redutseerida evolutsioonile). Lihtne näide oleks järgmine: uskumusseisund S representeerib, et p, siis ja ainult siis, kui tingimustes, milles subjekti tunnetussüsteem toimib nii, nagu evolutsioon on ta ette näinud toimima, oleks subjekt seisundis S siis ja ainult siis, kui on tõsi, et p. Seda lähenemist esindavad David Papineau (1987), Ruth Millikan (1993) ja Fred Dretske (1995).^[6]

Kolmandaks, funktsionaalse rolli teooriate järgi tuleneb representatsiooni või sümboli tähendus tema funktsionaalsest rollist, tema põhjuslikust interaktsioonist teiste representatsioonidega. Lihtne näide oleks järgmine: kahekohaline lausekonnektor & tähendab 'ja' siis ja ainult siis, kui lausete P ja Q aktsepteerimine kaldub põhjustama lause P&Q aktsepteerimist ning lause P&Q aktsepteerimine kaldub põhjustama lausete P ja Q aktsepteerimist. Mõtlemise puhul eeldab see lähenemine sobilikke neuraalseid representatsioone, võib-olla mõttekeele sõnu. Pikakäeliste funktsionaalse rolli teooriate puhul võetakse arvesse ka põhjuslikud interaktsioonid keskkonnaga (Gilbert Harman 1999), lühikäelised funktsionaalse rolli teooriad jätavad need välja, mistõttu neid sageli peetakse vaimuseisundite kitsa sisu teooriateks (Ned Block 1986).^[6]

Daniel Dennetti (1987) "instrumentalism" püüab intentsionaalseid mõisteid füsikalistlikult õigustada, ilma neid eksplitsiitselt redutseerimata.^[6]

Robert Brandomi (1994) inferentsialism püüab redutseerida intentsionaalsust normatiivsusele, nimelt järelduspraktikaid reguleerivatele normidele.^[6]

Vaata ka

• ententsionaalsus
• intentsioon (intentio)
• intentsionaalne hoiak (intentional attitude)
• intentsionaalne vaimuseisund
• intentsionaalne vaatenurk ehk intentsionaalne hoiak (intentional stance)
• kõrgema järgu intentsionaalsus

Viited

1. Brentano 1874:115–116.
2. Pierre Jacob.Intentionality, 2. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2010
3. Lycan 2001:413
4. Lycan 2001:414
5. Lycan 2001:413–414
6. Byrne 2006.
7. Lycan 2001:414–415
8. Grice 1989.

Kirjandus

• Franz Brentano. Psychologie vom empirischen Standpunkte, 1. kd, Verlag von Duncker & Humblot: Leipzig 1874. Eesti keeles: Psüühiliste ning füüsiliste nähtumuste eristusest (Von dem Unterschiede der psychischen und physischen Phänomene). – Franz Brentano. Akadeemia, 2006, nr 1, lk 58–77, tlk Bruno Mölder.
• Edmund Husserl. Logische Untersuchungen. 1900.
• Edmund Husserl, Ideen zu einer Phänomenologie und phänomenologischen Philosophie, 1913.
• R. M. Chisholm. Sentences about believing. – Herbert Feigl, Michael Scriven, Grover Maxell (toim). Minnesota Studies in the Philosophy of Science, kd 2, Minneapolis: University of Minnesota Press 1958, lk 510–520.
• P. F. Strawson. Individuals, London: Methuen and Co. 1959.
• Willard Van Orman Quine. Word and Object, Cambridge, MA: MIT Press 1960.
• Wilfrid Sellars. Science, Perception, and Reality, London: Routledge and Kegan Paul 1963.
• R. M. Chisholm. – Intentionality. – Paul Edwards (toim). Encyclopedia of Philosophy, London: Macmillan 1967.
• Donald Davidson. Mental Events. Lawrence Foster, Joe William Swanson (toim). Experience and Theory, Amherst: University of Massachusetts Press 1970, lk 79–101.
• Terry Winograd. Understanding Natural Language, New York: Academic Press 1972.
• J. A. Fodor. The Language of Thought, Hassocks, England: Harvester Press 1975.
• Hilary Putnam. The Meaning of "Meaning". – K. Gunderson (toim). – Minnesota Studies in the Philosophy of Science, kd 7: Language, Mind and Knowledge, Minneapolis: University of Minnesota Press 1975.
• Philip Johnson-Laird. Procedural semantics. – Cognition, 1977, 5, lk 189–214.
• Dennis Stampe. Towards a Causal Theory of Linguistic Representation. – Midwest Studies in Philosophy, 1977, 2, lk 42–63.
• D. G. Premak, G. Woodruff. Does the chimpanzee have a theory of mind? – Behavioral and Brain Sciences, 1978, 1, lk 515–526.
• Dagfinn Føllesdal. Brentano and Husserl on Intentional Objects and Perception. – Grazer Philosophische Studien, 1978, 5, lk 83–94. R. M. Chisholm, (toim). Die Philosophie Franz Brentanos, Amsterdam: Rodopi 1978, lk 83–94.
• D. C. Dennett. Brainstorms, Montgomery, VT: Bradford Books 1978.
• J. A. Fodor. RePresentations, Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press 1981.
• Michael Devitt. Designation, New York: Columbia University Press 1981.
• Fred Dretske. Knowledge and the Flow of Information, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1981.
• H. L. Dreyfus (toim). Husserl, Intentionality and Cognitive Science, Cambridge, Mass.: MIT Press 1982.
• Christian Knudsen. Intention and Imposition. – Normann Kretzmann, Anthony Kenny, Jan Pinborg (toim). The Cambridge History of Later Medieval Philosophy, Cambridge: Cambridge University Press 1982, lk 479–495.
• Searle, John R. 1983. Intentionality: An Essay in the Philosophy of Mind. Cambridge: Cambridge University Press.
• R. G. Millikan. Language, Thought, and Other Biological Categories, Cambridge, MA: MIT Press/Bradford Books 1984.
• Robert Stalnaker. Inquiry, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1984.
• Donald Davidson. Inquiries into Truth and Interpretation, Oxford: Oxford University Press 1985.
• N. J. Block. Advertisement for a semantics for psychology. – P. A. French, T. E. Uehling, H. K. Wettstein (toim). Midwest Studies, kd 10: Studies in the Philosophy of Mind, Minneapolis: University of Minnesota Press 1986, lk 615–678.
• Daniel Dennett. The Intentional Stance, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1987.
• J. A. Fodor. Psychosemantics, Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press 1987.
• Daniel Dennett. The Intentional Stance, Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press 1987.
• David Papineau. Reality and Representation, Oxford: Blackwell 1987.
• Fred Dretske. Explaining Behavior, Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press 1988.
• Brian Loar. Social content and psychological content. – Robert Grimm, Daniel Merrill (toim). Contents of Thought, Tucson: University of Arizona Press 1988, lk 99–110.
• W. G. Lycan. Judgement and Justification, Part 1, Cambridge: Cambridge University Press 1988.
• Paul Grice. Studies in the Way of Words. Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1989.
• David Bell. Husserl, London: Routledge and Kegan Paul 1990.
• J. A. Fodor. A Theory of Content and Other Essays, Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press 1990.
• Michael Devitt. A narrow representational theory of the mind. – W. G. Lycan (toim). Mind and Cognition, Oxford: Blackwell 1990, lk 371–398.
• Kim Sterelny. The Representational Theory of Mind: An Introduction, Oxford: Blackwell 1990.
• John Searle. The Rediscovery of the Mind, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1992.
• Michael Dummett. Frege and Husserl on reference. – Michael Dummett. The Seas of Language, Oxford: Oxford University Press 1993.
• Ruth Millikan. White Queen Psychology and Other Essays for Alice, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1993.
• John McDowell. Mind and World, Cambridge, MA: Harvard University Press 1994.
• Robert Brandom. Making it Explicit, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1994.
• L. R. Baker. Explaining Attitudes, Cambridge: Cambridge University Press 1995.
• Fred Dretske. Naturalizing the Mind, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1995.
• Samuel Guttenplan (toim). A Companion to the Philosophy of Mind. Oxford: Blackwell 1995.
  • John Searle. Intentionality (1), lk 379–386.
  • John Perry. Intentionality (2), lk 386– 395.
  • David Lewis. Lewis, David: reduction of mind, lk 412–431.
  • Dermot Moran. Brentano's Thesis. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volume, 1996, 70, 1–27.
• Robert Pasnau. Theories of Cognition in the Later Middle Ages, Cambridge: Cambridge University Press 1997.
• Tim Crane. Intentionality. – Edward Craig (toim). Routledge Encyclopedia of Philosophy, London: Routledge 1998a.
• Tim Crane. Intentionality as the mark of the mental. – Anthony O'Hear (toim). Contemporary Isssues in Philosophy of Mind (Royal Institute of Philosophy Supplement 43), Cambridge: Cambridge University Press 1998b, lk 229–251.
• John Haugeland. The Intentionality All-Stars. – John Haugeland. Having Thought, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1998, lk 127–170.
• Richard Rorty. Teadvus, intentsionaalsus ja vaimufilosoofia. – Akadeemia (ajakiri), 1999, nr 7, lk 1447–1455, tlk Bruno Mölder.
• Gilbert Harman. (Nonsolipsistic) Conceptual Role Semantics. – Gilbert Harman. Reasoning, Meaning, and Mind, Oxford: Oxford University Press 1999, lk 206–231.
• Dermot Moran. Introduction to Phenomenology, London: Routledge 2000.
• William Lycan. Intentionality. – Robert A. Wilson, Frank C. Keil. The MIT Encyclopedia of the Cognitive Sciences 2001, lk 413–415.
• Dominik Perler (toim). Ancient and Medieval Theories of Intentionality, Leiden: Brill, 2001.
• Dominik Perler. Theorien der Intentionalität im Mittelalter, Frankfurt: Vittorio Klostermann, 2002.
• Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon, 2002, lk 185–186.
• Michael Thau. Consciousness and Cognition, Oxford: Oxford University Press, 2002.
• Deely, John 2007. Intentionality and Semiotics: A Story of Mutual Fecundation. Scranton: University of Scranton Press.
• Alex Byrne. Intentionality. – Jessica Pfeifer, Sahotra Sarkar. Philosophy of Science: An Encyclopedia, 2006 Veebiversioon

Välislingid

• Pierre Jacob. Intentionality. – Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2010.
• Victor Caston. Intentionality in Ancient Philosophy. – Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2007.
• Charles Siewers. Consciousness and Intentionality. – Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2006.
• David P. Schweikard, Hans Bernhard Schmid. Collective Intentionality. – Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2013.