Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisk 1989. aastal Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil

Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ja poliitik.

1944. aastal teenis ta Relva-SS-i koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust.

1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli ning õppis aastatel 1946–1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. 1947. aastal astus Eesti NSV Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva GITIS-e eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953.

Pärast lõpetamist oli Kiisk Tallinna Draamateatri näitleja ja aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastatel 1962–1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär.

Tegevus NLKP-s ja Nõukogude Liidu võimuasutustes

Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik.

Poliitiline tegevus Eesti Vabariigis

1995. aastal valiti ta VIII Riigikogu ja 1999. aastal IX Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta ajaloo vanim Riigikogu liige.

Filmograafia

Lavastajana

• "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
• "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959)
• "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
• "Jääminek" (1962)
• "Jäljed" (1963)
• "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
• "Keskpäevane praam" (1967)
• "Hullumeelsus" (1968)
• "Tuuline rand" (1971)
• "Maaletulek" (1972)
• "Punane viiul" (1974)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
• "Metskannikesed" (1980)
• "Nipernaadi" (1983)
• "Saja aasta pärast mais" (1986)
• "Regina" (1990)
• "Suflöör" (1993)

Näitlejana

• "Ühe küla mehed" (Raim; 1961)
• "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
• "Kevade" (Lible; 1969)
• "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
• "Tavatu lugu" (kogenud uurija; 1973)
• "Indrek" (Voitinski; 1975)
• "Suvi" (Lible; 1976)
• "Tants aurukatla ümber" (1987)
• "Sügis" (Lible; 1990)
• "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
• "Õnne 13" (Johannes teleseriaalis 14 hooaega)
• "Lepatriinude jõulud" (2001; hääl)

Tunnustus

• 1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1980 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1993 – Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (eesti mängufilmi arendamine)
• 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[1]
• 2004 – PÖFFi elutööpreemia
• 2005 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind

Vaata ka

• Kaljo Kiisa Noore Filmitegija stipendium

Isiklikku

Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina, kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Riina ja Juhan Viidingu tütar on luuletaja Elo Viiding.

Kaljo Kiisa ausammas Jõhvis (2013, skulptorid Seaküla Simson ja Paul Mänd)

Viited

1. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

• Achille Frezzato, "Kaljo Kiisa loov inimene" (Kaljo Kiisa filmide retrospektiivist San Remo filmifestivalil; tõlkinud Ülar Ploom) – TMK 1985, nr 12, lk 70–71
• Maris Balbat, "Lõppematu roll" (Kaljo Kiisa näitlejatööst) – TMK 1993, nr 4, lk 27–36
• Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk 9–76
• Andres Laasik, "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast". Kirjastus Hea Lugu, Tallinn 2011, 512 lk; ISBN 9789949300761

Välislingid

• IMDb: Kaljo Kiisk
• Nädala nägu: rändaja Kaljo Postimees, 22. september 2007
• "Suri Kaljo Kiisk", Postimees, 21. september 2007
• "Kellamehe lahkumine", Postimees, 21. september 2007 (meenutused Kaljo Kiisast)
• Jaan Ruus, "Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp", Eesti Ekspress, 9. detsember 2004
• Olev Remsu, "Kaljo Kiisa paradoksid", Sirp, 9. ja 16. VIII 2024
• Olev Remsu, "Kaljo Kiisa paradoksid" (täistekst), KesKus, oktoober, 2024