Jaan Poska

 See artikkel on Eesti riigimehest; tema samanimelise poja kohta vaata artiklit Jaan Poska (advokaat)
Jaan Poska
Jaan Poska
Eestimaa kubermangukomissar
Ametiaeg
1917–1918
Eelnev –
Järgnev –
Eesti kohtuminister
Ametiaeg
1918–1918
Eelnev Jüri Vilms
Järgnev Jüri Jaakson
Isikuandmed
Sünniaeg 24. jaanuar 1866 (vkj 12. jaanuar) 1889
Laiuse vald, Laiuse kihelkond
Surmaaeg 7. märts 1920
Tallinn Eesti Vabariik
Rahvus eestlane
Erakond Eesti Rahvaerakond
Alma mater Tartu Ülikool, õigusteaduskond
Elukutse jurist, poliitik ja ühiskonnategelane
"Jaan Poska portree", Paul Raua maal (1929)
Jaan Poska maja Kadriorus
Jaan Poska hauakivi on Tallinna Aleksander Nevski kalmistul perekond Poska rahulas vasakult teine

Jaan Poska VR III/1 (12. jaanuar (vkj)/ 24. jaanuar 1866 Kirikuküla, Laiuse vald, Laiuse kihelkond, Tartumaa – 7. märts 1920 Tallinn) oli Eesti poliitik.

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist töötas ta Tallinnas advokaadina. Aastatel 1913–1917 oli ta Tallinna linnapea ja 1917. aastal Venemaa Ajutise Valitsuse Autonoomse Eestimaa kubermangu komissar ning Ülevenemaalise Asutava Kogu liige.

Eestimaa Päästekomitee määras Poska Eesti välisministriks. Ta oli Eesti Asutava Kogu liige ja Vene SFNV-ga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht. Poska oli seotud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse valmistamisega.

Lapsepõlv ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]
Jaan Poska sünnimaja Jõgeval

Jaan Poska sündis Laiuse Jumalaema Sündimise koguduse diakoni 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema õigeusupärane ristinimi oli Joann (rahvapärases vene keeles Ivan), pere kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles venevaimulises õhkkonnas, sest tema vanemad käisid läbi peamiselt õigeusu vaimulike perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja tema eesti keel oli vene aktsendiga, olid tema tegevus ja mõtteviis sügavalt eestimeelsed.

Tema isa õppis Tuhalaane õigeusu kirikukoolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Alliku abil Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati Riia vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri tema isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid tema vend Mihkel määrati rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.

1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.

Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tõlked ilmusid tal Jaan Karu nime all. Samuti abistas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.

Töökäik

[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastal lõpetas Jaan Poska Tartu Ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta pärast sai temast vandeadvokaat. 1900. aastal asus Jaan Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle Konstantin Päts.

1895. aastal suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.

1904. aastal valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastal valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks. Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska. 1905. aasta revolutsiooni ajal Jaan Poska vangistati jaanuaris ja naasis Tallinna linnavolikogu juhataja kohale veebruari keskel 1906. aastal.

1907. aastal loodi Tallinna Majaomanikkude Selts ja Jaan Poska valiti selle esimeheks.[1]

Aastatel 1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool. Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli sõja ajal tähtis keskus. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

18. märtsist (vkj 5. märtsist) oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Autonoomse Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina.

1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Poska oli Eesti Rahvaerakonna liige.

15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Vene SFNV nõudmised olid algul vastuvõetamatud, eriti riigipiiride kohta käivad. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Päris rahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Jaan Poska surimask Tartu linnamuuseumis

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse ettevalmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule .

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Poska abiellus 1895. aastal Constance Ekströmiga (1870–1923).

Nende lapsed olid arst Ksenia Poska (1896–1964); advokaat, naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal (1898–1986); ajakirjandusdoktor Tatjana Poska (1900–1988) (oli abielus Aleksander Arderiga ja seejärel teises abielus Eduard Laamaniga); advokaat ja Estonia nõukogu esimees Jaan Poska (1902–1941); Georg Poska (1904–1906); lasteraamatute tõlkija Anna Poska (1905–1986); advokaat Helene (Jelena) Poska-Niinemann (1907–1939); Niina (Nina) Poska-Lehes (1913–1953); jurist ja vaimulik Jüri Poska (1919–1974).

Lisaks oli Jaan Poska advokaat Gavril (Gabriel) Poska (1875–1929), (kelle tütar Katrin Välbe (1904–1981) oli näitleja) ning kooliinspektori ja hilisema Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissari Mihkel Poska (1860–1892) vend, kelle poeg Mihhail Poska (12.12.1890–12.05.1920) oli 1913–1918 Tartu ülikoolis Rooma õiguse õppejõud (esimene eestlasest õigusteaduse õppejõud Tartus) ning töötas keiserliku ülikooli üleviimisel õigusteaduse õppejõuna ka Voronežis ja tütar Liidia Poska-Teis (1888–1956) zooloog, histoloog ja tsütoloog, esimene eestlannast teadusdoktor (1939), töötas 1919. aastast Tartu Ülikoolis, 1945–1956 oli Tartu Riikliku Ülikooli tsütoloogia ja geneetika kateedri professor (1956 ka kateedri juhataja), vend Nikolai Poska (1867–1915) oli preester Arusaare Issanda Taevaminemise koguduses, Türi Püha Kolmainu koguduses ja Kuremäe kloostris, vend Paul Poska (1871–1931) oli preester Väike-Lähtru Jumalasünnitaja Sündimise koguduses, Jõhvi Jumalailmumise koguduses ja abipreester Tallinna Issanda Muutmise koguduses.

Tema lapselastest on tuntumad luuletaja ja arst Ivar Grünthal, jurist ja ajakirja Triinu toimetaja Tanni Kents (Constancia Grünthal) (mõlemad Vera lapsed), baptisti vaimulik Arpad Arder ning luuletaja Ilona Laaman (mõlemad Tatjana lapsed). Lapselapselastest on tuntumad luuletaja Ott Arder ja muusik Jaan Arder (mõlemad Arpadi pojad) ning meediaärimees ja ajakirjanik Raoul Grünthal (Vera Poska-Grünthali poja Timotheuse poeg). Lapselapselapselastest on tuntuim muusik Helin-Mari Arder (Jaan Arderi tütar).

Väimeestest

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Arder (1894–1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja laulupedagoog.

Eduard Laaman (1888–1941) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane, üks Eesti Vabariigi välisluure rajajaid.

Timotheus Grünthal (1893–1955) oli Asutava Kogu liige, hilisem riigikohtunik.

Aleksander Lehes (10.12.1901 Valga – 22.11.1949 Mölndal, Rootsi) oli 1926. aastast Tallinna Linnapanga ametnik ja 1933. aastast välisosakonna juhataja.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kunagises kodumajas asub Jaan Poska muuseum.

Tema järgi on nimetatud tänavad Tallinnas Kadriorus, tänav Paldiskis ja tänav Narva-Jõesuus.

Tartus on Jaan Poska Gümnaasium ja Tallinnas Jaan Poska lasteaed.

2016. aastal andis Eesti Post välja tervikasja "Riigimees Jaan Poska 150".[2]

Jaan Poska medal asutati Välisministeeriumi eestvedamisel 2020. aastal Tartu rahu 100. aastapäevaks.

  • Elo Liivi loodud skulptuur Jaan Poskast Kadriorus
    Elo Liivi loodud skulptuur Jaan Poskast Kadriorus
  • "Supermees Poska" – Jaan Poskat kujutav grafiti Tartus
    "Supermees Poska" – Jaan Poskat kujutav grafiti Tartus

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Tallinna Majaomanikkude Selts – EAA.1681 Fondiloend
  2. ↑ Eesti Posti tervikasi: Riigimees Jaan Poska 150 (2016)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Voldemar Lender 		Tallinna linnapea
1913–1917 		Järgnev
Gavriil Beljagin
Eelnev
– 		Eestimaa kubermangukomissar
1917–1918 		Järgnev
–
Eelnev
- 		Eesti välisminister
24. veebruar 1918 – 12. november 1918 		Järgnev
Otto Strandman
Eelnev
Otto Strandman 		Eesti välisminister
27. november 1918 – 18. november 1919 		Järgnev
Ado Birk
Eelnev
Jüri Vilms 		Eesti kohtuminister
12. november 1918 – 27. november 1918 		Järgnev
Jüri Jaakson
Kuni 1940. aastani
Eksiilis
Alates 1991. aastast