Joseph L. Goldstein | |
---|---|
Sündinud |
18. aprill 1940 Kingstree, Lõuna-Carolina, Ameerika Ühendriigid |
Alma mater | Washingtoni ja Lee ülikool, Texase ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | biokeemia |
Töökohad | Texase ülikool |
Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1985) |
Joseph Leonard Goldstein (sündinud 18. aprill 1940) on Ameerika Ühendriikide biokeemik. Kolesterooli uurimise eest sai ta 1985. aastal koos Michael Browniga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Nad avastasid, et inimrakkudel on väikese tihedusega lipoproteiini (LDL) retseptorid, mis eemaldavad kolesterooli verest, ja kui LDL-retseptoreid pole piisavalt, tekib hüperkolesteroleemia ja kolesterooliga seotud haiguste tekke risk.[1] Nende uuringud viisid statiiniravimite väljatöötamiseni.
Goldstein sündis Kingstree'is Lõuna-Carolinas, rõivakauplust pidanud Fannie (Alpert) ja Isadore E. Goldsteini pojana. Goldstein sai bakalaureusekraadi Washingtoni ja Lee ülikoolist 1962. aastal ning doktorikraadi Texase ülikoolist 1966. aastal. Pärast õpingute lõppu siirdus Goldstein Bethesdasse Marylandi osariigis, kus ta töötas biokeemilise geneetika erialal Riiklikus Tervise Instituudis (NIH). 1972. aastal kolis Goldstein tagasi Texase ülikooli, võttes vastu meditsiinigeneetika osakonna juhataja ametikoha.
Texase ülikoolis tegi Goldstein tihedat koostööd keskuse uurimistöötaja Michael Browniga, kes oli töötanud ka NIH-s.[2] Aastatel 1973–1985 avaldasid Goldstein ja Brown koos üle saja olulise artikli.[3]
1993. aastal puhastasid nende praktikandid Xiaodong Wang ja Michael Briggs sterooli reguleerivat elementi siduvad valgud (SREBP). Alates 1993. aastast on dr. Brown, Goldstein ja nende kolleegid on kirjeldanud keerulist masinavärki, mille abil rakud säilitavad erinevates keskkonnatingimustes vajaliku rasvade ja kolesterooli taseme.
Goldstein on Texase ülikooli edela meditsiinikeskuse molekulaargeneetika õppetooli juhataja. Koos juhivad Goldstein ja Brown uurimisrühma, kuhu kuulub tavaliselt tosin doktoranti. Nad on koolitanud üle 145 doktoriõppurit ning viis nende endist õpilast (Thomas C. Südhof, Wang Xiaodong, Helen H. Hobbs, David W. Russell ja Monty Krieger) on valitud USA Rahvuslikku Teaduste Akadeemiasse.[4] Thomas Südhof sai 2013. aastal samuti Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna[5] ja Helen H. Hobbs sai 2015. aasta Läbimurde auhinna eluteadustes.[6] [7]
1988. aastal sai Goldstein molekulaargeneetika valdkonnas riikliku teadusmedali (National Medal of Science)[8] ning 2003. aastal võitsid Goldstein ja Brown Albany meditsiinikeskuse meditsiini ja biomeditsiiniuuringute auhinna.[9] Goldstein on USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia[10] ja Meditsiiniinstituudi liige ning ta valiti 1991. aastal ka Kuningliku Seltsi välisliikmeks.
Goldstein valiti 1995. aastal Albert Laskeri meditsiiniuuringute auhinna žüriisse, selle auhinna oli ta ka ise kümme aastat varem võitnud.
Oma ametialase tegevuse hulgas on Goldstein Howard Hughesi meditsiiniinstituudi[11] ja Rockefelleri ülikooli hoolekogu liige.[12] Ta töötab ka Broad Instituudi teadusnõustajate nõukogu esimehena,[13] ning on Regeneron Pharmaceuticalsi juhatuse liige[14]. Varem töötas ta biomeditsiiniuuringuid korraldava mittetulundusühingu Scrippsi Uuringute Instituudi teadusjuhtide nõukogus.[15]
Alates 2000. aastast on Goldstein kirjutanud rea esseesid, mis käsitlevad teadust kui loomingulist tegevust ning uurivad seoseid kunsti ja teaduse vahel. Esseed ilmuvad ajakirjas Nature Medicine ja langevad kokku Laskeri auhindade iga-aastase väljakuulutamisega, millega Goldstein on seotud žürii esimehena.